(PantherMedia/Scanpix)
Jaga:     
Kullafond

Nõuandeid töötutele – kuidas taastada usk endasse ja oma võimetesse (1)

Tekst ilmus Eesti Naises 2015. aasta aprillis.

Nõu annab psühholoog Taimi Elenurm: „Paindlike ja lühenevate töösuhete tavaliseks saades on normiks ka inimeste väljavahetamine üha uute ja hetkeolukorras rohkem sobivate töötajate vastu. Kui kasvab nn projektitööde hulk, siis liiguvad ka inimesed ise töökohtade vahel aktiivsemalt.

Keskealised ja vanemad teavad seda. Kuid kasvanud üles väärtuste maailmas, kus pikaaegne staaž näitas töötaja väärikust ja oli hinnas, elavad nad töökoha kaotust sagedamini üle isikliku probleemina. Naised, kes on pidanud lahkunuma juhtivatelt kohtadelt, pöörduvad psühholoogi poole enamasti sellepärast, et kadunud usk endasse ja oma võimetesse hakkab segama toimetulekut. Neil läheb üsna kaua aega, enne kui kibestumine ja segadus taanduvad ning nende asemele tuleb uute karjääriplaanide tegemine. Kohe pärast töökaotust seatakse sihiks leida samaväärne töökoht mujal. Kui see ei õnnestu, tulevad pettumus ja endassetõmbumine, sageli ka depressiivsus.

Mul on olnud klient, kes loobus näiteks kohalikku kauplust külastamast, kuna talle tundus, et kõik näitavad talle näpuga ja halvustavad teda: “Näe, lahti lasti!”.

Endale tuleb kinnitada: vaatamata töö kaotamisele oled inimesena väärtuslik ja vajalik. Teine samm: räägi kõigile, et otsid uut tööd. Kolmas samm: ole nõus ükskõik millise tööga (paraku ka sellega, mis on tunduvalt madalam sinu kvalifikatsioonist).

Hoiakute muutmine algab sisendusest, et lahti ei lastud mitte sind, vaid töö, mida tegid, sai otsa. Teine enesesisendus, mis aitab eneseusku taastada: töö, mida tegid, ongi tööandja silmis selline, et inimesed peavad vahetuma. Kolmas tähelepanek, mida olen klientidelt kuulnud ja mis aitab kuidagi toime tulla, kuid ei kaitse paraku kibestumise eest: kui tööandja ja ühiskond hindavadki tööd selliseks, et selle eest ei maksta elamisväärset palka, tuleb rabada mitmel töökohal korraga või elada pereliikmete toel edasi.

Keskmises ja vanemas eas tagasi tööle saanud Eesti naised teevad sageli oma kvalifikatsioonist madalamat tööd. Mõnes mõttes on see ju ehk mõistetavgi – uues organisatsioonis tuleb karjääri alustada uuesti kõige madalamalt pulgalt. Teisalt pole naiste hulgas ka sellist kambavaimu, mis on omane meestele – töö kaotanud juht võetakse tööle ja palgale sõbra firmasse, kuni ta uuesti kosub. Tõsi on ka see, et mehed satuvad psühholoogi juurde tunduvalt harvem. Nad on tööintervjuudel enesekindlamad, sagedamini valmis ise ettevõtlusega alustama. Kes vastu ei pea, satub paraku poe taga viina viskavate külafilosoofide seltskonda.

Tugevate soostereotüüpidega ning üha enam kihistunud ühiskonnas on toimetulekuks vaja pealtnäha vastandlikke omadusi: esialgu tugevaid ja mõjusaid toetajaid, seejärel head vaistu ja paindlikkust ning lõpuks enesekindlust, individualismi ja julgust erineda.

Keskealisel, kord juba ennast tõestanud naisel peab olema julgust vastu seista laialt levinud hoiakule parim enne möödas, pidades vastu tööotsingute tuleriitadel ja veeproovides. Ning minna oma eluga edasi – üha juurde ja ümber õppides, aina uusi töid ja tegemisi ette võttes.

1 kommentaar

5
50-aastane töötu(puudeta)  /   11:10, 16. mai 2018
Inimene on ikkagi mõtlev olend: ei ole vaja arvata, et me käime tööl ainult selleks, et kedagi orjata - tööl käiakse ikkagi sissetulekute pärast. Öelge, kellele on kasulik väita, et vastu tuleb võtta igasugune töö. Kui on vähetasustatud töö, siis olgu võimalus kahele töökohale. Inimene tahab süüa, riides käia, olla teistega võrdväärne. Ametnik näeb asju ainult tööandja seisukohast. See ei ole õige!

Loe ka neid lugusid