Jaga:     
Eesti Naine

Kati S. V. Murutar: „Ma ei räägi kellelegi, kui endalegi üllatuseks mõnele töökohale kandideerin.“ (3)

Millisesse ametisse sobib 51aastane heas toonuses filosoofiamagister, kel hulganisti kogemusi kirjaniku- ja ajakirjanikutöös, uuega alustamises, projektikirjutamises ning loomapidamises?

Käisin töövestlusel. Mina, aastakümneid iseendale tööd andnud filosoofiamagister, kultuurikeskuse rajaja-juhtija ja kirjanik, istusin Tallinna vanalinnas usutlejate ees, kes olid minust vähemalt poole nooremad – kusjuures nad juhtisid vestlust väga professionaalselt ja veenvalt. Ja neil polnud igas lauses kaht ingliskeelset toorlaenu nagu projektikoolituse ametnikel, keda järgmised kolm tundi oma elust kuulasin.

Töövestlusele sattusin sellepärast, et sotsiaalmeedia kihas reaktsioonidest töökuulutusele, kus otsiti puurikanade heaolu kampaania projektijuhti. Tööpakkumisele reageeriti ülituliselt, kuna aegadel, mil nii paljud inimesed tunnevad end pidetu ja ebavajaliku, ammendunu ja kriisiseisulisena, pakutakse toredat palka professionaalsele kanade eest võitlejale. Inimeste rabedat olukorda võrreldi samas kanade omadega ka sedapidi, et kanad ei saa enda heaks midagi ette võtta – ainult mune seal võre taga –, aga inimesed saavad.

Elukaare uperpallid

Jah, 50 on uus 30. Samas eelmise riigikorra tagatud elukaart pole enam olemas. Oli nii: lasteaed, kool, kõrgkool, eluaegne töökoht kord õpitud ametis, kindel pension. Nüüd on nii, et lasteaiad ja koolid väiksemates kohtades sulguvad, keskealise inimese pärisosa on projektide kirjutamine ning uut põlvkonda, kes pensione maksab, ei ole ja vist ei tulegi.

Ma ei räägi kellelegi, kui endalegi üllatuseks mõnele töökohale kandideerin. Selleks, et turvatunnet suurendada ja koormust vähendada. Usutavasti kandideerivad ka teised küpses eas emandad-isandad aeg-ajalt mõnele töökohale. Muidu ei avastataks ju selliseid kurioosumeid nagu MTÜ Nähtamatud Loomad pakutud puurikanade heaolu eest seisva liikumise juhi amet.

Minu esimene eksperiment oli noorsootöötajate portaali toimetaja kohale kandideerimine. Vastuseks tuli, et eelistati kandidaati, kelle tööpõhimõtted ja oskused on internetikesksemad. Selge, olen siil. Fossiil...

Kolhoosikanadega puutun alati kokku, kui oma tallu suurest kanalast uusi linde toomas käin. Linnugripi tõttu peab ka talukanu pidama võrguga kaetud aedikus. Kui nad aeg-ajalt siiski vabalt uitavad, viivad neid minema nii rebased kui ka kullid – neilgi on ju lapsed toita. Kõigel on hind.

Mitme tuhande kanaga suurfarmis ei ole just väga tore jah. Ent neisse lindlatesse utoopiliste tingimuste nõudmise eest tuleks samuti oma hinda maksta – Kana-Kati hüüdnimi jääks kiiresti ja kindlalt külge.

Patrullpolitseinikuks?

Kui olin juba furoori tekitanud lingi kaudu CV-Online’i keskkonda sattunud, kammisin läbi 45 tööpakkumist. Küsisin sotsiaalhoolekande osakonna juhataja kohta. Vastati, et magistrikraad tuleb kasuks, ja soovitati kandideerida. Intrigeerivaim oli politseinikuks saamise võimalus Raplas. Ma olen naine. 51aastane. Mis siis, et füüsiliselt üliheas vormis – ikkagi.

Selles ametis lubati aastapikkust koolitust töö kõrvalt. Päris kena palka. Tõsi küll, öövahetused hakkaksid närvikava peale... Ent ma pöördusin siiski. Ja sain teada, et kriminaalkorras karistatu (ka promillidega juhtimise pärast) sellesse teenistusse ei sobi. See ei loe, et mu tutvuskonnas on hämmastavalt paljud kenad inimesed eri asjaoludel kriminaalid. Võib ju öelda, et tegijal juhtub, ent tegelikult pole eksimused õigustatavad.

Mis saab pärast töövestlust, kus eile käisin? Esiteks öeldi mulle seal Tallinna vanalinnas, et väga palju kandideerijaid on kohe ülikooli lõpetamas. Seega olen siiski vana. Teiseks viiks see amet mu suvel kolmeks nädalaks teise Eestimaa otsa, ilma võimaluseta vahepeal koju tulla...

Niisiis jätkan kooselu oma nähtamatute loomadega – hirmudega –, kirjutades näidendeid ja projekte. Ja teades, et ka teil on teie nähtamatud loomad, sest me kõik oleme ühenduses ja sarnased.

Loe täismahus artiklit maikuu Eesti Naisest:

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu

3 kommentaari

D
draakonn  /   09:24, 15. mai 2018
Oi, kuidas ma Katiga ühel meelel olen! Mõnele (nais) inimesele ei leidugi tööd kellegi alluvuses, kes on tööotsijast tegelikult rumalam. Endalgi kurioosseid läbielamisi seoses tööotsingutega. Diplom anno 1994 näitab, et olen eesti ja soome-ugri filoloog, eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Tegelikult ei tea ma "ugri" keelest suurt midagi (teadmine eeldanuks tõsist eluaegset süvenemist teadlasena), õpetajaks ei sobi närvikava tundlikkuse tõttu. Puudusid ka ambotsioonikus ja tutvused, et kõrgepalgaliseks riigiametnikuks pürgida. Kuigikaua pidasin vastu raamatukogus, lasteaias, koolis k, olin küsitleja, laborant jne. Mul on puhastusteenindaja, massööri, Käsitööga tööle-koolituse jne paberid, kuid liigesetõbi ei luba füüsilist tööd teha. Hea, et eladagi lubab. Olen vaba hing! Samuti Kati. Tunnustan ta ettevõtlikku vaimu. Ega lapsed teda nälga ei jäta, kui vanuigi selgub, et tööaastaid ja sotsiaalmaksu jne jagub vaid alandavaks pensioniks.
N
Neeg  /   13:20, 16. mai 2018
Keskealised nn kasutud fossiilid peaksid rohkem kirjutama oma tööotsimise kogemustest. Tihtipeale on tööandja samas eas tööotsija lastega. Kuidas on tekkinud absurdne olukord et viiekümneseid ja tegelikult täis tööjõus inimesi mõnitatakse nende vanuse pärast? Rassism eesti moodi? Miks nemad ei sobi? See on kordades hullem kui öelda mustale et sind ei võeta tööle sest sa oled n…. Miks ei hinnata kogemusi? Miks ei sobi paarikümne aastase staaziga inimene ja tema asemel valitakse kogemusteta noor ja loll? Kas sellepärast et neid noore ja lolle on kergem manipuleerida? küllap vist.
F
fossiilid  /   11:59, 17. mai 2018
barrikaadidele! Murutar lipukandjaks! Tulen kohe, kui asi välja kuulutatakse.

Loe ka neid lugusid