Jaga:     
Tervis Pluss

Kui näpp tahab nokkida ehk mida teha SUNDKÄITUMISEGA?

Kas oled tabanud end pingsat mõttetööd tehes samal ajal ka narmendavaid küünenahku nakitsemast? Järjepanu juuksesalke silumast? Punni kraapimast? Nina nokkimast? Miks me nii küll teeme?

Kärna kraapimine või nina nokkimine ei sõltu vanusest ega kasvatusest. Ka mitte haridustasemest. See mõnus tegevus ei vali aega ega kohta. Samuti ei oota näpp teadlikku käsklust nahakonarus üles otsida. Sõrmed tegutsevad salamisi, justkui iseenesest. Samal ajal töötab aju aga pingsalt mõne keskendumist vajava ülesande kallal. Või on hing täis ärevust. Arengukeskuse Avitus psühholoog Helena Ojala selgitab, mis paneb meid niimoodi tegutsema.

“Näpud otsivad automaatselt tegevust, kui inimene tajub stressi või pinget. Mõnele tundub rahustav nina nokkida, teine tahab juustega mängida, kolmas uurib punne. Sisseharjunud käitumismustreid on väga erinevaid,” selgitab Helena Ojala kehale suunatud sundtegevusi. “Enamikul juhtudel on selline käitumine normaalne ja mõistetav ega vaja eraldi tähelepanu,” rahustab ta.

Kuna tegevus on automaatne, polegi seda lihtne kontrollida. Ka teades, et avalik nina nokkimine pole meie kultuuriruumis aktsepteeritav, ei suuda me sageli vastu panna soovile nina natukenegi seestpoolt uurida. Millest tekib selline vajadus?

Talumatu paigalistumine

Koosolekul istudes taban end sageli kuskilt mudimast. Krutin juukseid kuklal, tõmban näppudega mööda nahka. Keerutan sõrmuseid, sirutan varbaid, muudan istumisasendit jne. Tunnen end selle pärast imelikult. Riina, 35

Helena Ojala: Osal inimestest tekitab tegevuseta istumine ärevust. See loob aga pinnase mõneks kehale suunatud automaatseks sundkäitumiseks, mis alateadlikult rahustab.

Selles ei ole midagi imelikku. Samamoodi nagu mõnele on rahulikult istumine loomuomane, ta ei tunne ärevust ega vajadust jalga kõigutada ja end nokkida, sõltub tegevusetuse mittetalumine inimese kaasasündinud omadustest. Rahulikult paigalpüsimise õppimine on küll võimalik, aga lihtsalt ja 100% seda muuta ei saa. Kui sundkäitumine ei sega märkimisväärselt elukvaliteeti, siis kas see tasub sellist vaeva?

Nõmedad küünenahad

Pingelistel perioodidel segavad mind mu küünenahad. Kui mõni nahaäär on näpu all tunda, hakkan seda, vahel teadlikult, vahel muusse süvenenult, ära nokkima. Tagajärjeks on see, et küünenahad on viimseni ära tõmmatud ja vahel ka veritsevad. Martin, 36

Helena Ojala: On teooria, et enese naha nokkimine on väga ürgne tegevus. Ahve vaadates torkab silma, et ka nemad nokitsevad pidevalt üksteise karvades ja näkitsevad teineteist. Sellega kaasneb hoolimine, lähedus, turva- ja mõnutunne. Arvatakse, et selline ürgaja muster on säilinud meis siiani, ainult et nüüd pakume mõnusat turvatunnet endale ise. Tõenäoliselt me seda nii ei teadvusta, aga mingil põhjusel see meid rahustab.

Vajadus närida küüsi

Olen täiskasvanud mees, aga ei suuda end kontrollida, et küüsi mitte närida. Sageli tunnen, nagu ma ei suudakski ilma selleta mõttetööd teha. Vahel olen häiritud, kui küüned on nii lühikesed, et ka parema tahtmise juures pole midagi närida. Teet, 40

Helena Ojala: Ka küünte närimist peetakse osalt ürgseks tegevuseks, mis pärineb ajast, mil inimestel polnudki küünte lühemaks saamiseks muud võimalust kui neid hammastega närida. Kuid see pole kogu tõde.

Nagu Teet kirjutab, avalduvad automaatsed tegevused sageli siis, kui aju fookus on suunatud millelegi suurt keskendumist nõudvale. On leitud, et mõni rahustav kõrvaltegevus võib aidata mõttelennule kaasa.

Vahel arvatakse, et inimesed, kes küüsi närivad, on närvilised. Mingil määral on see õige, sest närimine vallandub, kui pinge kasvab ja stressitase tõuseb. Vanusest hoolimata on see instinktiivne toiming, et leida jälle tasakaal. Vahe on vaid selles, et laps oma automaatseid tegevusi imelikuks ei pea. Täiskasvanu teadvustab oma käitumist kui probleemi, sest meie kultuuriruumis on kokku lepitud, et küüsi närida on ebaviisakas. Samas, püüdes seda iga hinna eest vältida, läheb asi vahel hullemaks, sest tähelepanu koondub sõrmedele ja end muuta püüdes kasvab ärevus. Vahel võib küünte närimine olla tingitud ka hajameelsusest või igavusest või olla lihtsalt halb harjumus.

Depressiooniga kaovad kulmud

Pärast ebaõnnestunud eksamisessiooni ülikoolis on olnud perioode, kus süümepiinades marineerudes on mulle mõnu pakkunud kulmu- ja juuksekarvade näppudega ükshaaval väljatõmbamine. Psühholoogi abiga sain jagu nii depressioonist kui ka enda karvade haiglase kitkumise harjumusest. Katri, 22

Helena Ojala: Sundkäitumiste riskigrupis on inimesed, kes on loomult korra ja süsteemsuse armastajad. Neil tekib ärevus, kui igapäevased asjad ei lähe nii, nagu peaks. Need, kes taluvad kõrvalekaldeid plaanitust hästi ja kulgevad elus muretult, võttes sujuvalt vastu, mis elu pakub, tugevaid automaatseid harjumusi ei teki.

Häiriv sundkäitumine avaldub sagedamini inimestel, kel on ärevushäire, depressioon või tähelepanu- ja aktiivsushäire, ning muutub haiguse ägenedes tugevamaks. Sel juhul võib halb harjumus klassifitseeruda ka häirete skaalale. Asja kontrolli alla saamiseks on siis vaja arsti tuge. Põhihaiguse taandudes leeveneb ka tarvidus ennast nokkida.

Nina nokkimine numbrites

* Kõige levinum automaatne tegevus on nina nokkimine. Selgus, et seda teevad kõik uuringus osalenud inimesed. (mis uuringuga oli tegu, kes ja millal seda tegid?)

* Keskmiselt neli korda päevas tunneb inimene vajadust sõrme ninna pista.

* Tavaline inimene kulutab iga päev 15 minutit kollide nokkimisele. Äärmuslikel juhtudel võib selleks minna isegi paar tundi.

* Ühel inimesel kahekümnest on mõni automaatne käitumine väljunud kontrolli alt, ta ei suuda sisemist sundi vaigistada. See tegevus segab igapäevast hakkamasaamist või kahjustab tema keha.

Haigus või harjumus?

* Enda nokkimise puhul on piir harjumuse ja haiguse vahel õhuke. Kui tegevus on tahtele allumatu, kuulub see obsessiiv-kompulsiivsete häirete gruppi, kuhu liigituvad ka muud sundkäitumised ja -mõtted. Üks selline on sisemine tung kodust lahkudes mitu korda kontrollida, kas uks jäi lukku. Sage on ka vajadus koju tagasi minna, et veenduda, ega triikraud pole vooluvõrgus, isegi kui kaks nädalat pole pesu triigitud.

* Määravaks on vaigistamatu tunne, et pean seda tegema, muidu tekib rahutus ja ärevus.

* Kuna meie käitumine on seotud kaasasündinud isikuomaduste ja üldise vaimse tervisega, kipuvad need harjumused elu jooksul süvenema.

Otsi abi, kui

- sundkäitumine häirib sinu hakkamasaamist igapäevaste asjadega;

- su automaatsed harjumused takistavad sul suhteid luua;

- soovid enese nokkimist lõpetada, aga ei suuda tungile vastu panna;

- sinu ärevus- või ebamugavustunne kasvab märkimisväärselt olukorras, kus sa ei saa end nokkida;

- sundkäitumist vältides valdab sind ärevus sel määral, et segab keskendumist muudele tegevustele;

- kahjustad sundkäitumisega oma keha, näiteks närid küüsi sel määral, et tekib põletik, nina on nokkimisest verine, peas on juuksevabad laigud jne.

Aita ennast!

Täielikult automaatset sundkäitumist maha jätta on keeruline, sest see on iseeneslik ja kontrollimatu, kuid saad palju ära teha, et seda leevendada.

* Ole endas kindel. Sul õnnestub halvast harjumusest vabaneda, kui ise selleks täiesti valmis oled.

* Proovi lõpetada tegevuse automaatsus. Küünte närimise puhul mõjub hästi nende lakkimine, mis tuletab meelde: oota, ära näri.

* Leia asendustegevus. Ebaviisakaks peetavast kombest lahtisaamisel võib lahenduseks olla mõni sobilikum aktsepteeritud ja mitte nii silmatorkav rahustav tegevus, näiteks võib mudida stressipalli või siluda süles sallinarmaid.

* Teraapiatest mõjub hästi kognitiivne käitumisteraapia. Näppe aitab mõtetega kontrollida ka meditatsioonilaadne teadvelolekuteraapia ehk mindfullness.

Allikas: TP 06/2015.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid