(Kristjan Lepp)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Eve Kivi: „Isa ütles, et sinul, Eve, saab elus raske olema, sest sa oled naine, aga mõtled nagu mees.“

Artikkel ilmus ajakirjas Eesti Naine 2010. aasta detsembris. Siin lühendatult.

“Võib-olla oli tal õigus," tunnistab Eve. "Ma olen alati teadnud, et mina ise vastutan oma sammude eest. Ma olen võimeline otsustama, juhtima, muretsema ise kõik, mida mulle ja mu perele on vaja. Ootus, et keegi teine tuleb ja teeb mu elu korda, on mulle võõras. Kas see on mehelik loomujoon... Võib-olla on. Aga kui naisena panna oma ootused ja lootused mehe peale, siis on see koda küll liivale ehitatud. Sa ei tea ju kunagi, millal võid osutuda viiendaks rattaks vankri all. Ja mis siis alles jääb?”

Aga mida sel juhul arvata väitest, et naine on loodud mehe jaoks ja mees maailma jaoks? Eve naerab kurinal ja leiab, et pole olemas väidet, mida ei saaks ühtviisi edukalt nii tõeks kuulutada kui ka valeks lugeda. “Mees on muidugi maailma jaoks,” ütleb ta, “kui vaatame ühiskonnas toimuvaid protsesse, sõjad kaasa arvatud. Meeste maailmas on meeste mängud. Aga see ei tähenda, et vastutust oma elu eest saaks kellegi teise õlgadele veeretada. Soost olenemata.”  

Kas mehed kardavad ilusaid naisi?

Ka filmikunst on suuresti meeste pärusmaa – nagu paraku valdav osa kultuuri- ja muust loomest, maailmanimega naisrežissööre on vähe. Miks see nii on, selle üle las mõtisklevad psühholoogid ja filosofeerivad filosoofid, sest seda ei seleta juhuslik jutt. Aga et mehed teevad filme eelkõige meestele, see on selge ka lihtsale talupojamõistusele. Naine esineb niisugustes filmides enamasti kindlas mõõtkavas: ta peab nägema välja võimalikult apetiitne, aga tema karisma kinolinal ei tohi meesosatäitjat varjutama hakata. Eve Kivi ei ole selle mõttekäiguga päriselt nõus. “Siin tuleb teha mõningast vahet siinse ja läänemaailma filmikunsti vahel,” ütleb ta. “Tuleb meelde, kuidas käisime 60ndatel Terje Luigega Sõpruse kinos vaatamas filmi “Teekond kõrgemasse seltskonda” (“Tee ülesmäge” – L. A.) Simone Signoret’ga peaosas – missugune stoori, me mõlemad Terjega nutsime lörinal! Järgmisel päeval olime kinos tagasi - ja nutsime uuesti! Signoret oli võrratu näitleja, selle rolli eest sai ta ka Oscari. Kusjuures esimese välismaa näitlejannana üldse! Filmi režissöör oli Jack Clayton, nii et ei saa öelda, et kõik mehed pelgaksid suurt naiskarakterit...

Eesti filmides on naisel küll enamasti olnud täita marginaalne roll. Olen mõelnud, et miks eesti mees ei taha kinolinal näidata ilusaid, jõulisi naisi? Vahest seepärast, et ta kardab niisuguseid ka elus?” Naise ilu teeb mehe relvituks, muidugi ajab see hirmu peale. Mehe loomuomane vajadus ohje oma käes pidada ja olukorda kontrollida satub ju tõsisesse ohtu. Peatuksin meeste ja naiste teemal pikemaltki – lõputu jutuveeretamise koht ju! Aga Eve ütleb, et teda see küsimus eriti ei huvita ja pealegi ei tunne ta eesti mehi nii hästi, et võiks oma hinnangutes õiglane olla. Ning ebaõiglane ta olla ei taha. 

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid