(PantherMedia/Scanpix)
Jaga:     
Eesti Naine

"Kui ta pole osanud õige isa olla, siis nüüd hoidku eemale!" (2)

Tekst ilmus Eesti Naises 2014. aasta juulis.

“Mul ei ole oma emaga mingit läbisaamist,” kuulen teraapiaklientidelt sageli. Või: “Ma ei taha oma isast midagi teada. Kui ta pole osanud õige isa olla, siis nüüd hoidku eemale!”

Inimestele tundub, et vanematele solvunult koha kätte näitamine või nende unustamine toob lahenduse. Tegelikult on hoopis vastupidi – me teeme sellega oma hingele väga haiget. Iga laps, ka täiskasvanud, on oma vanematega hingetasandil tugevasti seotud. Võime küll lõpetada nendega suhtlemise, kuid hingesidet läbi lõigata ei saa.

Elujõud juurtest

Kõik inimesed põlvnevad kellestki, kõigil meil on vanemate ja vanavanemate näol juured. Just perekonnas omandame väärtused, mis puudutavad armastust, lojaalsust, õiglustunnet ja moraali. Oma lähedastelt võtame üle uskumused, mis võivad meid saata kogu elu – kas õpime edasi liikuma kergelt ja rõõmuga või murelikuna. Kui me oma päritolu ja juuri ei mäleta või tunnistada ei taha, siis tunneme end ebakindlalt, meid räsib elutorm ja paneb kannatama kurnatud immuunsüsteem.

Kohtusin hiljuti Tiiu Bolzmanni, eesti päritolu pereterapeudi ja õppejõuga Argentinast. Tiiu käib Eestis siinseid terapeute koolitamas. Temalt olen saanud sügava teadmise, mida tähendab perekond, millised jõud ja korrad peresüsteemis toimivad ja kuidas need meid mõjutavad. Tiiu kirjutatud raamatu “Perekonna varjatud seadused” tagakaanel on read: “Iga inimene saab elu oma vanematelt. Selle kaudu jääb ta alatiseks oma vanemate ja päritoluperega seotuks. Neid sidemeid ei ole võimalik läbi lõigata. Ükskõik milline katse seda teha on määratud luhtumisele ning raiskab meie elujõudu.”

Kohtan teraapias nii klientide siirast soovi oma vanemaid mõista ja armastada kui ka valmisolekut vanematele lõplikult selg pöörata. Viimase sooviga tulnud kliente ma kahjuks terapeudina aidata ei saa. Keegi ei saa.

Perekond kui süsteem

Loodus koosneb süsteemidest: loomariik, taimeriik, jõed... Inimese kehas on süsteemid hingamise, seedimise, liikumise tarbeks. Majandusteadust või juhtimist õppinu teab, et nendeski valdkondades on palju süsteeme, millest igaüks koosneb komponentidest, mis mõjutavad üksteist. Muutus ühes koostisosas kutsub esile muutuse tervikus ehk kogu süsteemis. Tervik on alati rohkem kui tema osade summa.

Täpselt samad põhimõtted kehtivad perekonnas. Kõik liikmed on omavahel seotud, hoolimata sellest, kas nad armastavad või vihkavad üksteist. Mis tahes ühe liikmega juhtub – kas too abiellub, sünnitab, lahutab, kolib kaugele, satub vangi, haigestub raskelt või sureb –, mõjutab see kogu perekonda, tema igat liiget.

Sügaval südames hoolivad kõik üksteisest, inimesed vajavad perekonda kuulumist. Selle mõtteviisi teadvustamine annab selguse ja aitab leppida nii mõnegi vastuoluga perekonnas, ehkki vahel tundub, et koormavate peresuheteta oleks elu lihtsam. 

Vanematelt saadud

Kui poleks olnud me vanemaid ja nendevahelist suhet, kas või põgusatki, poleks ka meid. Me ei saa oma vanematelt mitte üksnes silma- ja juuksevärvi, vaid ka väärtused, mõtteviisi ja sõnavaragi. Seega võib öelda, et meie vanemad elavad meie sees edasi. Kuidas saaksime neid siis vihata või endast ära lükata? Siis vihkaksime või eitaksime ju üht osa iseendast.

Nii emal kui ka isal on perekonnas oma eriline roll. Ema vastutab eelkõige lapse tundekasvatuse eest, ema pealt õpib laps, kas ja kui palju on õigust tundeid tunda ja väljendada. Kas nõrkus on lubatud? Kas abi palumine on kohane? Isa ülesanne on näidata lapsele maailma väljaspool kaitsvaid koduseinu. Kui isa naudib tööd, mida ta teeb, ja liigub rõõmsa meelega oma eesmärkide poole, siis söandab ka laps ema põllepaela küljest lahti lasta ja julgelt elule vastu astuda.

Et terviklikuks saada, vajame mõlemat – nii emalikku hoolitsust kui isa tugevust ja hakkamasaamist. Et tulla toime nii pereelus kui töömaailmas, on oluline mõlemat vanemat võrdselt austada. “Aga kui ma mäletan nende kooselust vaid inetut tülitsemist ja kaklusi?” küsib nii mõnigi nördinu.

Ka sel juhul tuleks vanemate süüdistamise asemel püüda neid mõista. Ehk on abiks, kui uurid emalt-isalt, kuidas nad tuttavaks said, mis neid teineteisesse armuma pani või milliseid ühiseid meeldejäävaid hetki on neil meenutada. See aitab sinulgi selga sirutada – sa ei ole mingi arusaamatu juhuse läbi oma perekonda sattunud, vaid sinu tulekut on oodatud.

Mis on see positiivne ja edasiviiv, mille oled oma vanematelt üle võtnud? Mida oled neilt õppinud? Mis on parim kogemus, mille olete koos läbi elanud? Kindlasti on su elus sedagi. Olen näinud teraapiaseansil suurt heldimust, kui klient taipab, et teda seob emaga palju enam, kui ta oskas arvata. Mõni teine on tunnistanud, et hoolimata alkoholiprobleemist olid isal kuldsed käed.

Väga südamlikud on seansid, kus klient kohtub siserännakul vanemaga, keda ta päriselus pole kordagi näinud. Aga ka see vanem on olemas või olemas olnud ja ka tema elab oma lapse sees edasi. Selline vaatenurk aitab meil oma vanemaid mõista ja kõigest hoolimata neile elu andmise eest tänulik olla.

Armastades mõlemat

Loomulikult on laste jaoks parim, kui vanemad jäävad kokku ja elavad õnnelikult kuni surmani. Paraku alati nii ei lähe. Abielu lahutatakse ja siis algab võitlus laste armastuse pärast. Ema ei usalda isa, mustab ja kirub teda, isa püüab last reiside ja kingitustega ära osta. Last sunnitakse poolt valima. “Kelle laps sa oled?” – sellele küsimusele peab sageli vastama sõjajalal olevate vanemate laps. Kuid lapse sellise valiku ette seadmine on kõige hullem, mida tema hingele teha saab, sest iga laps tahab armastada mõlemat vanemat.

Kui vanem hoiab lapsest kinni, et endisele abikaasale kätte maksta, või teeb lapsest endale võrdse partneri, et oma üksindust leevendada, siis võtab ta lapselt lapsepõlve, takistab tal loomulikult arenemast ja oma teed leidmast. Seda koormat laps kanda ei jaksa. Või kui laps selle vastutuse alateadlikult enda kanda võtabki, siis teeb ta seda oma tervise ja tulevase pereõnne arvelt.

On valus näha inimest, kes alles täiskasvanuna mõistab, et tal on õigus armastada mõlemat vanemat. “Olen üha arvanud, et teen ema veel õnnetumaks, kui isaga suhtlen,” ütleb 42aastane Karin. Isa lahkus pere juurest, kui ta oli kümnene. Sellest ajast saadik on Karin elanud koos kibestunud ja õnnetu emaga. “Ma tohin armastada mõlemat vanemat” on lause, mida Karin kordab ja kordab, kergenduspisarad silmist voolamas. Kui laps on sunnitud olema truu ainult ühele vanemale, siis on ta nagu katkise tiiva ja haige hingega lind.

Iga lapsevanema kohustus on õppida olema rahul ja õnnelik, olema oma õnnelikkusega lapsele eeskujuks! Raamatu “Kujuteldavad kuriteod” autorid Lewis Engel ja Tom Ferguson panevad vanematele südamele: “Laps, kes usub, et te olete õnnelik nii koos temaga kui ilma temata, tunneb end vabana, sõltudes teist parajasti nii palju või nii vähe, kui see igal arenguetapil vajalik on. Olla õnnelik enese pärast ja oma elu üle on parim vaktsiin, mida te oma lapsele võite anda.” Selle “retsepti” kirjutan ma kõikidele partnerist lahku läinud klientidele.

Kuid nii mõnelgi inimesel on tulnud üles kasvada äärmuslikes tingimustes, joomapidude ja vägivallatsemise keskel. Mida neile öelda? Ikkagi tuleb püüda vanemaid mõista. See pole lihtne, aga nagu öeldud, teeb vanematest ärapööramine hingele väga haiget. Teraapias on võimalik uurida, mis on ema- või isapoolse väärkohtlemise taga. Sageli kohtame seal vanema suurt hingevalu ja igatsust armastuse järele. Vanemad elasid oma elu, nagu oskasid. Me ei saa muuta minevikku, aga ma saame seda aktsepteerida, võtta oma vanemaid sellistena, nagu nad on või olid. Saame muuta oma suhtumist ja leida rahu enda sees.

Koht mu südames

Mul võttis aastaid, et leppida sellega, et ema ja isa ei osanud teineteist armastada nii, nagu mina oleksin tahtnud. Nüüd olen õppinud neid mõistma. Olen rääkinud mõlemaga nende lapsepõlvest, nende abielu rõõmsatest algustest ja liiva jooksnud kavatsustest. Tänu sugupuu uurimisele tean kuigi palju ka varasematest põlvkondadest. Ma usun, et olen sõlminud rahu kõigega, mis siiani häiris või haiget tegi.

Hommikuses meditatsioonis tänan vanemaid, et nad on mulle elu andnud ja mind teele aidanud. “Ma annan teile koha oma südames” on ilusamaid lauseid, mida saame vanematele öelda. Kui lubad emal ja isal lihtsalt oma südames olla, siis on sinus rahu ja tugevus. Vastasel juhul kulutad jõudu ja energiat, et neid endast tõrjuda. Usu, see vajab tõepoolest jõudu, sest loodus on teinud nii, et me kuulume oma vanemate juurde ja vajame nende armastust!

2 kommentaari

L
LiveScore.com : Italy Soccer Live Scores  /   14:18, 5. mai 2018
Privacy Policy | Data Protection | Cookies
L
LiveScore.com : Italy Soccer Live Scores  /   14:18, 5. mai 2018
Privacy Policy | Data Protection | Cookies

Loe ka neid lugusid