(PantherMedia/Scanpix)
Jaga:     
Värske ajakiri

„Ma ikka imestasin enne lapse sündi, miks kõik räägivad, et lapse kõrvalt tööleminek nii raske on?“

Paljud emad soovivad emapalga lõppedes kiiresti tööellu naasta. Pikk eemalolek ametist võib tähendada mahajäämist professionaalsel tasemel, samuti kipub kannatama eneseusk. Oluline on ka majanduslik pool.

Õnneks lubavad tänapäevane tehnika (mobiilne internet, failide jagamise pilveteenus jms) ja uudsed tööviisid töötada kas osaliselt või täielikult kontorist eemal. Kui töökohustused ei nõua kellast kellani kohalviibimist või operatiivset tegutsemist, ei ole oluline, millal töö ära tehakse, tähtis on tulemus.

Kui töökorraldus paigas, on kõige elulisem tekitada toimiv tugisüsteem. Väikese lapse juurest tööle naasev ema peab hoolega läbi mõtlema, kas võtta koju jäävale lapsele hoidja või panna ta erahoidu või lastesõime. Kriitiline on küsimus, kes jääb pisikesega koju, kui too peaks haigestuma. Kas isa või vanavanemate graafik võimaldab last põetada, kui ema ametikohustused tähendavad kohtumisi klientidega või muid edasilükkamatuid tööülesandeid? Lähedaste toetus pisipõnni hoidmisel on hindamatu.

Valusad võõrutusnähud

Reklaamijuht Helen Silts (41): „Ma ikka imestasin enne lapse sündi, miks kõik räägivad, et lapse kõrvalt tööleminek nii raske on? Kas tõesti kipuvad kodused emad ära manduma...? Mõneti tuli lausa üllatusena, et tööle tagasi minnes võttis kõigesse ametialasesse sisse elamine aega vaid mõned minutid nagu poleks ära käinudki. Ka poeg Ken-Sander leppis lastehoiuga kiiresti. Probleemid tekkisid aga hoopis muus…“

Lapseootuspuhkusele jäädes pani Helen n-ö pastaka lauale 30 päeva enne sünnitustähtaega, aga kuna poeg sündis varem, sai ta kodus olla kõigest nädala. Tagasi tööle suundus naine 1 aasta ja 9 kuud vana lapse kõrvalt, olles enne kuu aega poega lastehoiuga harjutanud. “Esimeste tööpäevade järel olin õhtuks väga väsinud, sest ei olnud sellise intensiivsusega harjunud,” tunnistab Helen. “Olin vargsi lootnud, et võtan reeded vabaks või töötan väiksema koormusega, kuid see mõte kadus kiiresti. Minu töös ei saa võtta haigus- ega puhkepäevi. Mitte et tööandja ei lubaks, vaid amet lihtsalt on selline. Teatud ülesanded on vaja täita ja kodus lapse kõrvalt see naljalt ei õnnestu. Huvitav tähelepanek on see, et kuna ületunde enam teha ei saa, on mu tööpäeva jõudlus palju suurem, kui enne lapse sündi. Pean oma tegevusi efektiivsemalt planeerima ja intensiivsemalt tegutsema.“

Teiseks tabasid Helenit sõna otseses mõttes võõrutusnähud: „Oli šokk, et täiskohaga tööle tagasi minnes näed sa oma pisikest senise 24/7 koos olemise asemel aktiivsest ärkveloleku ajast maksimaalselt kolm tundi! Poeg ütleb oma esimesi sõnu, õpib olulisi asju ja uusi liigutusi – sina aga lihtsalt ei näe seda! Sageli ma lausa nutsin töölt koju sõites. Õhtul lapsega viimaks kohtudes ei raatsinud teda sülestki maha panna! Kuskile välja, linnapeale või külla minek oli põhimõtteliselt välistatud, sest tundsin, et näen oma last niigi vähe...“

Loe täismahus artiklit Eesti Naise mainumbrist:

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid