(PantherMedia/Scanpix)
Jaga:     
Kullafond

Kolm meest räägivad oma erilistest kohtingutest

Lugu ilmus Eesti Naises 2016. aasta mais. Siin lühendatud.

Kas usud, et üks tavaline mees võib leida rannast printsessi, armastuse esimesest silmapilgust?

Mäng aususe peale

Lennart, suhtes: “Pihustasin peale oma lemmiklõhnaõli ning sättisin mantlit eriti hoolikalt: nööbid kinni ja hõlmad eest sirgeks. Rihma otsas hingeldas ärevalt mu mopsitõugu koer. Olin valmis välja astuma.

Olin tutvunud selle nutika ja teravakeelse tütarlapsega mõned päevad tagasi. Ühe korra olime juba jalutamas käinud, aga ikka kõditas mul kõhus nagu teismelisel. Ja kui ma olen närviline, kipun hästi palju rääkima.

Minu ärevust tajudes pakkus neiu, et mängime hoopis üht mängu. Mäng oli selline, et kordamööda võime teineteiselt küsida mida tahes. Kes otsustab küsimusele mitte vastata või segab teise jutule vahele – reegel, mis seati sisse puhtalt mu üliaktiivsete vahekommentaaride tõttu –, teeb järgmisel päeval 10eurose annetuse heategevusse.

Neiu kaval plaan tegi mänguks selle, mis võtab uutes suhetes mitmeid kuid. Samas polnud meil veel palju kaotada. Peaaegu nelja tunni jooksul käisime läbi pool Tallinna ja rääkisime kõigest: varasematest suhetest, koertest ja kassidest, pettumustest, soovidest, tööst, unistustest ja perest. Õhtu lõpuks tundus mulle, et tean seda neiut juba ammu...

Järgmisel hommikul oli mu mops lootusetult väsinud ja rahakott mõttelise 20 euro võrra kergem. Aga kui valisin internetist välja heategevusorganisatsiooni, mille kontole võiksin kanda mängus kaotatud raha, tundsin, et olin saanud midagi hindamatut!”

Öösel autopesulas

Kaupo, vallaline: “See oli Tinderi-kohting. Ma olin ka varem selle äpi kaudu naistega tutvunud, aga ükski tutvus ei viinud kaugemale. (Päris ausalt öeldes tundub mulle, et vallaliste kohtumissaitidel või Tinderis pole häid naisi. Paljud otsivad ainult tead-küll-mida – sest miks tahaks korralik noor neiu kohtuda võõra mehega kell 12 öösel?)

Igatahes, selle neiuga olin juba mõnda aega sõnumeid vahetanud ja sel õhtul otsustasime lõpuks kokku saada. Kohe alguses sain hakkama piinliku naljaga! Olime Snelli tiigi ääres, ütlesime oma tered ja ma küsisin, kas ta ei karda, et ma tükeldan ta nüüd ära – no et võõras mees ja kohtume tiigi ääres. Kui olin selle lause välja öelnud, ehmusin ka ise. Nali naljaks, mõtlesin, et neiu jookseb kohe minema. Õnneks selgus, et meil on sama must huumorimeel!

Jalutasime poole ööni vanalinnas ringi. Arvasin, et sinnapaika see kohting jääbki, aga siis tegi neiu ettepaneku. Tal olla vaja autot pesta, kas ma ei tahaks kaasa tulla. Kell oli kolm öösel! See oli nii ootamatu ja veider, et ütlesin jaa. Nii me siis olimegi kell neli öösel pesulas, kui auto puhas, tõi ta mind koju ära. Midagi muud tol ööl ei juhtunud.

Meie järgmised kohtingud olid juba traditsioonilisemad – ikka kinno ja sööma ja lilled ja...”

Printsess rannaliival
Allan, suhtes: “Olin puhkusel, kui meie lugu algas. Vedelesin sõpradega rannas ja meist möödus maailma kõige ilusam naine. Ma ei teagi enam, mis mind kõige rohkem rabas. Tema muretud silmad? Süütu naeratus? Salapärane ilme? See, kuidas ta liiva oma jalgade alt õhku pildus, kui ta kõndis? Teadsin kohe, et see naine on väga eriline! Ta kõndis meist mööda, istus maha ja hakkas päikese käes raamatut lugema.
Pidin teda uuesti nägema, aga kuidas? Ma ei saanud ju talle niisama ligi astuda ja öelda: “Kuule, sa oled väga ilus, ma tahaksin sinuga tuttavaks saada.” Kohe kindlasti mitte! Nii kulunud lause peale oleks ta lihtsalt minema jalutanud. Aeg muudkui tiksus ja tiksus, aga mul ei tulnud pähe ühtegi head mõtet. Kaunitar tõusis püsti ja pakkis oma koti kokku. Nii, mõtlesin mina, ongi kõik…

Õnneks unustas ta maha oma raamatu! Kahmasin selle maast ja jooksin talle järele nii kiiresti, kui vähegi suutsin. Ise naeratasin nagu tohman. Sama soojaga ütlesin talle oma nime ja kutsusin ta kohtingule. Ta oligi nõus!
Leppisime kokku, et sööme koos õhtust. Terve ülejäänud päeva ei suutnud ma millelegi keskenduda! Olin elevil ja veidi närvis, aga tahtsin väga-väga selle neiuga kohtuda ning temaga pikemalt vestelda.

Et oli mõnus suvine aeg, siis tundus sobiv, et sööme kenas rannakohvikus. Olin esimesena kohal ja nägin, kuidas ta uksest sisse astus. Ta kõndis minuni nagu printsess! Milline lihtne, aga jalustrabav naine.

Kui olime toidu ära tellinud, tegin temaga juttu sellest raamatust, mille ta peaaegu randa unustas. Ta jutustas, et see raamat räägib kahest hingesugulasest ja nende pöörastest seiklustest. Olen ka hingelt seikleja, nii et see raamat tekitas mus kohe huvi!

Kui sel õhtul hüvasti jätsime, olin täiesti kindel, et kohtume varsti jälle. Terve kodutee mõtlesin ainult oma printsessist! Matilde… võis see olla armastus esimesest silmapilgust?

Möödunud on üheksa kuud. Mina ja mu printsess teeme ettevalmistusi, et astuda väga tähtis samm oma ühisel teel. Elu on hea, kui su kõrval on õige kaaslane!”

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid