(Kristjan Lepp)
Jaga:     
Värske ajakiri

Mart Kadastik: „Mõeldamatu: Viini riigiooperis ei ole võimalik armsa kaasa sõrmedest kinni hoida!“

Olime viimaks oma unistuste linna unistuste teatris. Igaüks hoiab hingesopis mõnd paika, kus tahaks kordki elus ära käia. Mu tädi – üksikuks jäänud ja haige – igatses aina Pariisi järele. Üheksakümnendate keskel ta sinna bussiekskursiooniga jõudiski.

Tädi jalad tursusid pikast istumisest pakkudeks, nõnda et kingad tuli lõhki lõigata. Aga Eiffeli torni nägi ta ära. Ja pärast seda lahkus siitilmast.

Meie ammune kiiks oli Viini Staatsoper. Olin piletid – mõistliku hinna eest – juba pool aastat varem internetist ostnud. Ent kui tuvastasin, et neljanda rõdu kolmanda rea kohad on numeratsiooni järgi justkui kõrvuti, aga tegelikult eraldab kaht tooli kõrge vahesein, saatsin Austriasse ägeda protestikirja. Mõeldamatu: Viini riigiooperis ei ole võimalik armsa kaasa sõrmedest kinni hoida!
Austerlased on arusaajad. Pakkusid 10protsendilist hinnaalandust või võimalust osta kallima kategooria piletid, mis tähendas istekohti parteri seitsmendas reas. Super! Ma ei kõhelnud hetkegi. Üks kord elus võib! Kui juba, siis juba! Ja kõik teised asjalikud argumendid.

Astusime majesteetlikku ooperimajja tund enne etenduse algust. Olime riietunud nii pidulikult, nagu kohvrisse pakitud garderoob võimaldas, ning seepärast sattusime hämmingusse, kui nägime…

Täismahus teksti loe Eesti Naise mainumbrist:

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid