(Kristjan Lepp)
Jaga:     
Kullafond

Silvi Vrait: "Minu meelest tasub selles elus võimalikult täisväärtuslikult elada. Tormata ja rabeleda ja karta, mis homne päev toob."

Intervjuu ilmus Eesti Naises 2011. aasta novembris. Siin lühendatud.

Millised iseloomujooned olete pärinud isalt, millised emalt?

Me kõik sünnime külalistena oma vanematele. Just neile, kellega leiame sarnasust. Mu isa oli soome verd ja kasvas kaheksateistkümnenda eluaastani Ameerikas. Siis otsustas vanaisa koos lastega Karjalasse naasta. Ja suri seal peagi. Mu isa pidi oma isa praktiliselt paljakäsi maha matma, tema vastutusele jäid esialgu kaks nooremat õde, kellest ta aga varsti lahutati…

Isalt on mul järjekindlus, emotsionaalsus, töökus, jutukus, mis tulnud aja jooksul. Isa emotsioonid võisid käia seinast seina.
Ema naisena ei saanudki talle samaga vastata. Mu ema oli väga lihtne ja vaikne.

Kui elus oleks võimalik ajas tagasi minna, teades, et saab mingi hetke uuesti läbi elada, ise teisiti käitudes – milline hetk see teie jaoks oleks?
Pigem on need hetked isikliku eluga seotud, see pole päris nii läinud, nagu oleksin tahtnud. Kui laulmises kõik sujub, siis peab kannatama miski muu, minu puhul isiklik elu.

Ilmselt olete mingis vanuses põdenud levinud suhtemustri – isa, ema ja laps – puudumist. Mida ütleksite naistele, kes parasjagu samal põhjusel südant valutavad?

Kui avastasin, et last ootan, olid mul muidugi sisemised võitlused. Kuid piisas ühest isa kindlameelsest lausest: naisel  p e a b  olema laps, kas mees on, pole oluline. Isa oli siis 71aastane… Mina olin Silveri sündides 34. Teadsin, et jään teda üksinda kasvatama, kuid leidsin: lapsed ei peaks teiste inimeste arvamuse hirmus sündimata jääma.

Mis on olulisim ema ja lapse vahelistes suhetes?

Ühel hetkel mõistsin, et laps on palju elutargem, kui arvame. Last tuleb võtta täisväärtusliku inimesena, kes on tulnud su ellu sind õpetama. Minu maailma rikastas mu poeg väga.

On teil mõni unenägu, mida läbi aastate aeg-ajalt näete?

Käimas on ooper või kontsert – sa lähed lavale, aga sul pole aimugi, mida pead laulma. Alustad umbes, siis selgub, et see laul on teisest tükist. Ja siis avastad, et sul on vale kostüüm seljas või oled osaliselt hoopis riieteta. Viimati seda nähes ma isegi ei kartnud, vaid mõtlesin unes – oi kui huvitav mul täna on…

Mil määral käituksid inimesed teisiti, kui ei oldaks nii teadlikud oma elu ajutisusest?

Olen viimasel ajal väga palju mõelnud surmale… Eks see on üks suuremaid hirme. Kes usuvad, et hing on igavene, need kardavad vähem. Ka mina püüan seda uskuda. Aga järelikult mul ikkagi on surmahirm, kui vahel unes karjun, arvates, et nüüd sain küll surma…

Minu meelest tasub selles elus võimalikult täisväärtuslikult elada. Tormata ja rabeleda ja karta, mis homne päev toob – see on hull.

Paljud vaimse tee valinud leiavad, et teha tuleb vaid seda, mis teeb õnnelikuks. Mil määral on see teil õnnestunud?

Peaksime sinnapoole püüdlema. Ka selles, mida sa ei armasta teha, aga pead, on võimalik leida midagi head. Asju saab paremaks mõelda. Kui paljud saavad tegelikult öelda: teen  a i n u l t  seda, mis meeldib? Mina teen asja meeldivaks, mõeldes – mul on seda millekski vaja! Milleks just, küllap see selgub hiljem. Koolitöid näiteks ei tahaks vahel parandada – kuid neid koguneb ühte nädalasse palju. Aga kui kord juba alustad, siis selgub, et polegi ebameeldiv. Just alustada on raske. Nii et tegemisi ei tohiks edasi lükata.

Milline on teie suhe religiooniga?

Usun, et on… ütleme siis – Jumal. Räägin temaga vahel – ta on igal pool, oleme ju kõik osad temast. Räägin ka inglitega, loodan, et nad on olemas. Tavamõttes kogudusse ma ei kuulu ja koos palvetamise vajadust veel ei tunne. Emmanuel Kirss ristis mind aastal 1994 Issanda Muutmise Kirikus – pidasin seda enne neerulõikust oluliseks. Aga hästi tunnen end paljudes kirikutes.

Millised on teie jaoks pühad paigad?

Mulle meeldib väga Kirna mõisa pargis, kus on energiasambad – olen seal igal suvel käinud oma energiaid taastamas, arvatavasti ka ravimas. See tulek sealt on alati… olen justkui muutunud, puhanud, tunnen taastunud energiat. Ja mere ääres olles on mul alati natuke püha tunne, eriti kui meri lainetab.

Mis tunne on seista laval tuhandete inimeste ees?

Minu jaoks on sellest saanud kõige turvalisem ja vägevam tunne, mis olla saab. Algul oli ikka mõttetut närveerimist enne esinemist.  Aga materjalis, millega lavale lähed, pead end ikka väga kindlana tundma! Vahel korraldatakse teemakontsert. Esineja pannakse raamidesse – pead laulma midagi, milles end mugavalt ei tunne. Siis teed selle ära kui töö. Aga nii võib kohtuda uute toredate kolleegidega, mis on ka hea kogemus!

Põnev on jälgida, kuidas publik avaneb etenduse jooksul. Publik inspireerib laval olijat ja vastupidi – energiavahetus on hästi oluline. Aga mida rohkem kuulajaid, seda raskem on publikut tunnetada. Igaühe hinge laulda pole võimalik, kui inimesi on tuhandeid.

Palun kirjeldage täiuslikku hetke.

Äratundmist, et sellest hetkest enam paremat olla ei saa, olen kogenud pigem ikka laval. Kui miski eriliselt õnnestub ja see võetakse väga hästi vastu. Juubelikontsert kevadel oli üleni selline. Kui mõni “Heliseva muusika” etendus tuleb eriti hästi välja, keegi hüüab pärast “Braavo!” – muidugi olen siis õnnelik. Mulle meeldib, kui mul on midagi ka teatris teha. Praegu unistan näiteks sellest, et keegi kunagi kirjutab mulle mononäidendi. Draama, milles oleks kirgi, kaotusevalu ja armastust.

Mil määral te valdate hetkes elamise kunsti?

Ei valda. Aga mõtlen selle peale iga päev ja teen selle nimel pingutusi. Usun, et see rikastab elu ja vabastab mõttetust pingest: mis saab tulevikus ja miks ei läinud nii, nagu ma tahtsin. Praegu saab kõike muuta, tagantjärele mitte. Ette muretseda pole mõtet. Aga muretseme ikka. Mina ka.

Kui jälgid iga oma liigutust, hingamist, siis oled kohe hetkes.

Kui märkad pilvede värvi, mahalangenud lehtede hulka... Neid asju ma märkan, aga mitte nii palju, kui tahaksin. Vahel seisan teadlikult õitsvate toomingate juures ja nuusutan ja püüan fikseerida seda hetke, nagu seda enam kunagi ei tuleks. Aga tuleb ikka. Kui sa ei taju ennast ajas, siis aeg voolab ruttu. Ja mööda.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid