(PantherMedia/Scanpix)
Jaga:     
Kullafond

Miks hammustame kõige kallimaid?

Lugu ilmus Eesti Naises 2016. aasta juulis.

Siplen Goas sääskede käes, kes mind õuerestoranis närivad. Kurdan seda indialasest omanikule. “No jah, sääsed armastavad sind. Me ikka hammustame neid, keda armastame...” kommenteerib tema. Ja tal on õigus...

Miks salvame just neid, kes on meile kõige kallimad? Just kõige raskemal ajal kaovad ära need, kelle peale enim lootsid. Nad “hammustavad”, jättes su maha… Mõni neist kallitest tuleb varsti tagasi, mõni hiljem, mõni ei iialgi.

Olin minagi see, kes hammustas. Kõige kallimaid. Olin nii väsinud kõigest ja kõigist. Taas sulgemas suhteust, millest olin suure lootusega sisse astunud. Siis mõistnud, et ei, see pole see... Petsin end lootuses, et suudan muuta ja muutuda. Ei. Raske oli, nutsin. Vaid lähedased teadsid, et pakin kokku oma emotsioonid ja maise vara, et taas rännakule minna.

Tuli pidupäev. Minu pidupäev. Kuid see ei rõõmustanud mind. Kuidas saan pidutseda katkise hinge ja kildudeks südamega? Õnnesoovid?! Milleks? Ma ei tahtnud neid lugeda ega kuulda. Solvasin neid, kes õnnitlesid, hammustasin. Kas nemad olid süüdi, et ei kuulnud mu vaikset appikarjet? Või et nad ei mõistnud, kui valus mul oli, kui väga oleksin soovinud hoopis seda, et nad ütleksid, et on mu jaoks olemas, kui neid vajan.

Minu õnn seisnes igapäevases ellujäämises oma emotsioonide, unistuste ja reaalsuse vahelises võitluses. Mida ma sel ajal vajasin? Seda, et need, kes mind hammustamas näevad, helistavad, tulevad mu juurde, kallistavad ja küsivad, kuidas nad saaksid mulle toeks olla. Vajasin armastust, hoolt ja tuge, et oleks kergem ja valutum valusast otsusest välja tulla.


Üks paljudest sõpradest reageeris
ja ütles otse, kuidas ta end minu hammustusest haavatuna tunneb. Palusin vabandust ja kirjutasin talle: “Tänan, et sain veel enam aru oma parimast sõbrannast, kes on kaks korda mind enda kõrvalt ära lükanud. Esimesel korral hammustas ta mind hullu moodi, olin kui tola, kes ei mõistnud, et tal oli lihtsalt nii valus. Teisel korral siiski ütlesin talle kohe, ära palun lükka eemale neid, kes sind kõige enam armastavad ja hoiavad. Siis oled sa üksi ja süüdistad teisi, et keegi ei hooli ega aita…

Tänan, et kirjutasid mulle. Üks mu lapsepõlvesõber kirjutas Facebookis – “Katrin, sinu viimase aja kommentaarid on kuidagi õelad ja kibestunud…” Selle asemel et helistada ja huvi tunda, mis on juhtunud, kuidas saaks toeks olla.

Kuri inimene on õnnetu ja murtud. Õnnelik ei karju, ta naerab, on rõõmus.

Kui kõik on korras, siis me ei hammusta, ei kaitse end. Siis leiame pilve tagant päikese ja elu on kui liblikalend. Kui olen okkaline, siis tea, et olen katki. Kui hammustan, siis olen saanud hammustada. Rünnak on kaitse. Kui olen okkaline, siis kaitsen oma kildudes hinge, ja just siis vajan kõige enam armastust, mis lahustaks pinge.

Kui lükkan sind eemale, siis tegelikult vajan sind enam kui kunagi varem. Olen katki ja kuri enese peale. Anna mulle aega, ole seal, ära hinda, ära solvu. Ütle, et oled olemas ja hoolid ja võin tulla iga kell su rinnale nutma. Lase mul olla, kes olen, ära nõua, et pean teistele hea mulje jätma… Oled mulle kallis, kuid mu hing on nii ribadeks, et ei oska seda väljendada muul viisil kui hammustades…”

Selgitasin sõbrale, mida tundsin, ja olin südamest tänulik, et ta mõistis. Ta jäi mu kõrvale, mõistes, kui väga vajasin teda just siis, kui teda ja kõiki teisi kogu jõuga enesest eemale tõukasin. Tänan!

Üks uskumus on aidanud mul suhelda okkaliste inimestega. Usk, et kõik on head ja teevad oma parima. Ma usun, et inimene, kes on vihane, on seest katki ja iga karje on appikarje. Kui keegi on kuri, ei lase ma end ehmatada ja suitsust eksitada, vaid jään leebeks, andestavaks ja heaks. Kui vihane inimene ei ole mu lähedane, siis ei pea ma otsima viha põhjust ja ta hingeellu süüvima. Ta on vihane, seega on tal selleks põhjus. Minu asi on kuulata, mitte hinnata; aidata, mitte alandada; siluda, mitte õhutada kaklust. Kui aga lähedane inimene on kuri, peaksin jõudma oma elutarkuse najal põhjuseni, mis teeb ta vihaseks, ja teda toetama. Keegi pole öelnud, et too teine inimene lahkelt avabki ukse oma südamesse... Ei!

Tõrjumine on protest

Miks hammustame siis, kui meil on raske?

Vastab Ülle Kalvik, psühholoog:

“See inimloomule omane käitumine peegeldab me sees olevat vastuolu. Selline piiride katsetamine on üsna tavaline neile, kes on saanud lapsena kannatada – vanemate tähelepanu puudus, manipuleerimine vms. Ja nii pannaksegi partnerit proovile nii palju, kui saab, et veenduda, kas ta ikka armastab mind kõigis olukordades. Tihti on sellise suhte mudel järgmine: teen haiget => teine kannatab => tekib sõltuvussuhe – kaksi ei saa, üksi ka ei saa => lõpuks tuleb lõpp... Misjärel too proovilepanija räägib kõigile, et just see partner oli kõige parem partner, kes tal kunagi on olnud.

Tõrjumine on protest kogu maailma vastu. Leinas inimene tõrjub instinktiivselt. Kriisipsühholoogia seisukohalt ei tohi inimest pärast rasket õnnetust üksi jätta. Ka siis mitte, kui ta ajab kõik minema, ütleb, et oled vastik, jäta mind rahule. Just siis peab olema ta kõrval. Kui sa ei lahku, oled see, keda kannataja kriisist väljatulekul tänab, et näe, mina olin nii vastik, kuid ikkagi olid mu kõrval ega jätnud mind üksi.

Samas ei tohi peale käia ega selgitada, et praegu sa PEAD olema minuga, sest nii on sulle hea. Ära selgita ega moraalitse. Ütle inimesele, keda toetad, vahel lihtsalt, et saad aru, et tal on paha. Otsi leebelt põhjusi ja võimalusi, et ta kõrval olla, ole üle ta vihast. Kriisis, sh leinas inimene on blokis ja tunneb, et ei ole midagi väärt, et ainult tal on raske.

Me eeldame, et lähedased saavad meist aru, et nad mõistavad, et meil on raske. Kui suhelda inimesega, kel on raske, lõbusalt, soovitades tal reisile minna, või tuua näiteid neist, kes said samas olukorras hakkama, ei ole sellest kannatajal kasu. Me saame vastu võtta vaid emotsiooni, mis on meie omast 1–2 astet all- või ülalpool. Suures kurbuses ei saa vastu võtta väga rõõmsa inimese entusiasmi. See segab ja vajutab veel sügavamale masenduse sohu.

Me kõik oleme maailmas üksinda ja leida inimest, kes meid mõistaks, on raske. Mida rohkem oleme avatud teiste mõistmisele, seda enam leiame neid, kes mõistavad meid. Kuid paljud soovivad suhtes domineerida ja tunnevad hirmu, et kui ma ei alluta, siis allun. Aga vajalik on osata ennast kehtestada – see ei ole domineerimine ega allumine.

Mulle ei meeldi alluda ja õpetatud saada. Ma kasvatan ise end allumise õppimise kaudu. Õpin allumist, kuulan ära, arvestan teise seisukohti nii palju, kui mu olemus mul seda teha laseb. Võtan omaks selle, mis on mulle vastuvõetav. Ma ei anna hinnanguid, näiteks, et ta jälle kamandab mind. Tean, et selline suhtumine blokeerib ära ka kõik hea, mida see mind n-ö õpetava isiku sõnum võiks sisaldada. Siit soovitus: õpi suu kinni hoidma. Keegi ei vaja soovitusi. Paranda maailma enese kaudu. Muuda ennast, räägi sellest, mida sina tunned, mõtled ja vajad.

Kasuta mina-sõnumeid. Näiteks: “Anna mulle andeks, aga MA ei saa aru...” Mitte nii, et “mida sa nüüd sõid! See teeb sind paksuks!” Keegi ei salli kamandamist. Võttes vastutuse enese peale, ei tunnista me end süüdi, vaid väljendame oma tunnet ja vajadust. Tuleta meelde aega, kui olid ise kriisis, kuidas sa siis vihkasid kõiki ja kõike, karjusid maailma peale, ja kõik ehmusid su ümber, hammustasid ja paljud kargasid su kallale. Kui tõrjume raskel hetkel teisi enese ümber, siis alltekst on alati: kas sa siis tõesti ei saa aru, et ma vajan sind? Kas sa pead seda küsima?

Niisiis, ole seal, ole olemas, mõista ja õpi toetama neid, kes hammustavad – iga karje on appikarje, iga hammustus on valu väljendus.”

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid