(Kristjan Lepp)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Jüri Vlassovi vana-vanatädi leidis haljastustöödel maast rahapaja

Lugu ilmus Eesti Naises 2013. aasta mais.

“Kõige pikem aeg mu elust oli 8aastasest 16aastaseni,” arvab näitleja ja muusik Jüri Vlassov. “See tundus lõputu! Nüüd pole viis aastat enam midagi, aeg läheb üle mõistuse kiiresti.” Aja tormamise kiuste on Jüri jäänud vankumatuks – tema kodulinn on alati Pärnu.

Jüri on Endla teatris töötanud 1969. aastast peale. Enne seda oli ta kolm kuud Pärnus tuletõrjujaks. “Hea töö oli, kolm päeva puhkust ja üks päev magamist,” muheleb Jüri. “Kui väljakutset polnud, siis mis need mehed muud tegid, kui magasid ja mängisid.”

Aga Jüri tuttav bändipoiss, Mihkel Smeljanski, oli toona Endlas lavatööline. Tema kaudu sai Jüri teada, et teatris otsitakse lavapoissi. Jüri ei kõhelnud ka – kohe läks! Varem polnud ta ses, vaevalt kaks aastat tagasi avatud majas, teatrit näinudki. Tema lapsepõlves haigutas sama koha peal ilmatu suur auk, mille põhja kogunes vesi. Pommitatud Pärnus oli sääraseid tühimikke teisigi. Ka vana teatrihoone õhati sõjas, uus valmis alles 1967. aastaks, pärast kümnendipikkust ehitustööd. Väike Jüri käis veel poolikus seinterägastikus luurekat mängimas. “See oli nii põnev ja samas jube ka!”

Tema kodu oli siit kiviga visata – endisel Komsomoli, praegusel Esplanaadi tänaval, sammastega kortermajas. Kooli, mängupaikadesse, poodi – kõikjale oli kümne minuti tee. “Läksin siit, mannerg käes, Roosi tänava piimapoest piima tooma,” näitab Jüri piki Esplanaadi tänavat. Selgelt on tal meeles, et võid lõigati samas kaupluses kitarrikeelega!

Oma kodukandis teadis Jüri iga tagahoovi ja puuriita, kõik oli tal läbi uuritud. Üht suuremat sorti seiklust mäletab ta juba ajast, kui oli 6–7aastane. Nimelt võeti naabripoiss Toomasega plaani väike ekskursioon. Liiklusvahendki oli olemas: Tooma kolmerattaline, mille taga pulgal sai teinegi laps kaasa sõita. Mõeldud-tehtud! Väntasid kahekesi üle toonase puusilla, edasi vanale sõjaväe lennuväljale. Müttasid seal hulk aega ühes saepuruhunnikus, nii et ilm helbeid täis – keegi ei keelanud. Kuid mängides läks meelest, mis suunda jääb kodu! Jüri, vanem ja targem, võttis kätte klaasikillu ja sättis selle peale kõrre. Oma “kompassi” järgi pani ta õige suuna paika. Tagasi tuli sõita mitu head kilomeetrit, nii et koju jõuti alles kella 19 ajal, kui terve tänav poisse taga otsis. “Silla peal seisis miilits ja viibutas meile sõrme,” itsitab Jüri.

Aga, veel kord tagasi Endla teatri juurde! Sellal, kui Jürist sai lavatööline, tuli ses ametis kaasa lüüa nii dekoratsioonide valmistamisel kui ka lava valmisseadmisel. Teater tegi palju väljasõite, aga masinaparki ei anna praegusega võrreldagi. Vajalik kraam tõsteti autokasti, present seoti katteks peale ja pikk sõit võis alata. “Nende masinate tippkiirus oli 60 kilomeetrit tunnis. Kui Tallinnas etendust andsime, jõudsime tagasi alles hommikupoole ööd.”

Jürile pakuti koos ametiga välja, et soovi korral saab ka laval mängida. “Ise panin lava üles, ise mängisin, ise võtsin maha,” polnud mehel tööpuudust karta. Jüri esimene roll oli muusikalis “Limonaadi Joe”, kus ta pidi purjus kauboina üle lava tuikuma. Ühes lastetükis etendas ta aga nõiamajakese vundamenti – hiiglaslikke kanavarbaid! Eks iga töö peal tule kusagilt alata!

2.

“Eesti ajal seisid siin jahid, aga minu lapsepõlves oli see üks suur mudaauk,” vaatab Jüri üle Pärnu vallikääru ehk vallika.

Lapsena käis ta siin kelgutamas ja suusatamas. Teismelisena pargipingil “peeti” joomas. 1990. aastatel olid vallikas Pärnu kõige mürtsumad peod, kus Jürigi koos Kuldse Trioga tihtilugu üles astus.

Nii et igasuguseid lugusid võiks Jüri vallikäärust rääkida. Mõned räägib ka. Kuidas ta vana-vanatädi siin haljastustöödel maast rahapaja leidis – aga see hetkega tühjaks tehti, nii et leidjale ei jäänud ühtegi münti. Või kuidas Jüri noorena, Pärnu metsakombinaadist töölt tulles, peale sattus, et üks Vene sõdur end püksirihma pidi puu otsa riputab – päästa enam ei jõudnudki. Või kuidas Jüri, siis juba isana, oma nelja-aastase Janekiga vallikääru kõndis. Jäi pingi peal lehte lugema, kui korraga ehmatas, sest poissi polnud kusagil näha. “Süda pidi seisma jääma! Mõtlesin, et äkki veeres vette!” Ähmi täis isa tuiskas poega otsides ringi, kuni leidis ta lõpuks ühe sillakese pealt – poiss lõbustas end selle küljes rippumisega.

Eluaegse pärnakana pole Jüri isegi mõelnud sellele, et siitkandist ära kolida. Kuhu? Milleks? Terve Jüri emapoolne suguvõsa on Pärnumaalt pärit. Eesti linnadest meeldivad talle veel näiteks Kuressaare ja Viljandi – mehe erilised lemmikud on 1920. aastate puumajadega tänavad. Ajalugu teda tõesti huvitab! Eriti aeg, mis tiksus eelmise sajandi algusest Stalini surmani. Lugema õppis Jüri viieaastaselt ja ahmis kodus alles hoitud eestiaegset kirjandust. Peavõit oli album, mis anti välja Wabariigi 20. aasta juubeliks. Neid pilte võis Jüri lõputult vaadata: kui ilus ja puhas toona kõik oli!

3.

Jõuame Pärnu randa. Ning kuigi soojakraade veel napib, lasevad esimesed vaprad paljastele käsivartele päikest.

Noorem põlvkond teab seda kanti ööklubi Sunset järgi, kuid samas hoones tegutses aastakümneid legendaarne Rannakohvik. Et sisse saada, pidid härrad kandma pintsakut ja lipsu. Jüri pupsub naerda, kui räägib, mismoodi mehed lipsu puudumisel kas või soki kaela sidusid – ajas seegi häda korral asja ära! Kindlasti pääses restorani siis, kui uksehoidjale kolm rubla poetati, kuid selle rahaga saanuks juba terve peo ära pidada.

Rannahoone taga liival külitas Jüri jällegi poisikesena. Oma lapsepõlvest mäletab ta, et Pärnus suvitas väga palju juudi peresid – Peterburist pärit. Nemad ei päevitanud kunagi, istusid rannaski päikesevarjude all. “Meie põletasime end ikka pruuniks,” rõõmustab Jüri. “Nii, kui suvi tuli, olin perega rannas. Süüa siit osta ei saanud, võileivad tuli päevaks kaasa pakkida.”

Kuigi meri oli kogu aeg lähedal, siis korralikult ujuma Jüri ei õppinudki. Muud sporti tegi aga omal ajal küll: süstasõitu, kergejõustikku, suusatamist... Muuli peal käis Jüri 5.–6. klassis hommikuti sõbraga jooksmas. Tormituulega lõi vesi muuli peale nii mis raksus, aga poisid sportisid iga ilmaga: ikka kaks kilomeetrit ühte pidi ja teist nii palju tagasi.

Praegu hoiavad Jüri vormi kodused toimetused. Aastaid tagasi kolis ta koos naisega Pärnust 25 kilomeetrit välja, Kabriste külla. Suvel on Jüril terve hektar muru niita, talvel lund lükata. “Enne olin täielik linnainimene, nüüd täielik maainimene!” Seda öeldes on ta silmanähtavalt rahul.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid