(Sven Tupits)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Aimée Beekman: „Tänapäeva üürikest aega kestvad kooslused panevad õlgu kehitama. Inimesed ei mõista, mida tähendab ustav hing eri eluperioodide vältel.“ (1)

Lugu ilmus Eesti Naises 2011. aasta juulis.

“Maise elu kogemused on ainulaadsed,” ütleb kirjanik Aimée Beekman, “mis muud, kui nautida seda, mis jäänud. Ja mõelda tänumeeles olnule.”

Teil on huvitav nimi, kes selle lapsele pani? Mis oli lapsepõlves olulisim?

Varases lapsepõlves, kui avastasin lugemise võlu, käisin ühtelugu raamatukapi riiuleid sorteerimas. Muutusin pahuraks, kui jälle sattusid kätte rasked köited võõrkeelsete pealkirjadega, millest tuhkagi aru ei saanud. Need põhiliselt saksa-, vene- ja prantsuskeelsed raamatud kuulusid isale. Veel mitmes keeles sai ta hakkama. Kuna isa kirg oli filateelia, siis suhtlemine huvikaaslastega üle Euroopa poleks olnud mõeldav keeli valdamata.

Vanem õde pandi õppima Prantsuse Lütseumi, ka mina olin sinna kooli määratud. Kuna just isa oli valinud mulle nime, siis oli ta ühtlasi mingil määral kavandanud ka minu tuleviku.

Ajalugu keeras kõik pea peale. 1943. aasta sügisel isa tapeti Tallinnas Snelli tiigi lähistel, mõrtsuka(te) saagiks langes ta portfell margialbumitega. Politseijaoskond, mis asus kuriteopaiga läheduses Sügise tänaval, uuris koletut tegu, kuid tulemusteta. Räägiti, et selletaoliste röövmõrvade taga on filatelistidest sõjaväelased. Tõepoolest, isa lävis tihedalt Saksa ohvitseride – margifanaatikutega. Lapsepõlves kogetud tragöödia tingis minu hilisema suhtumise kollektsioneerimisse – ohutundesse lisandus paras annus õudust.

Kas inimene räägib alati iseendast – ükskõik millest ta siis ka ei räägi, maali, kirjuta etc?

Ma ei julge teiste eneseväljenduse metoodika kohta midagi arvata. Ise olen empaatiat rakendades ikka üritanud oma tegelaste kingadesse astuda ning seirata ümbritsevat isiklikust minast võõrdunud pilguga.

Autobiograafilist elementi leidub võib-olla kõige rohkem minu “Mirjami triloogias”. Romaane kirjutades olen üldiselt püüdnud juurelda selle kallal, kas tegelane ikka lähtub ühes või teises situatsioonis oma eelneva elukogemuse ja hingelaadi pinnalt. Õnneks juhtub enamasti nii, et käsikirja edenedes hakkab tegelaskuju dikteerima autorile asjade käiku.

Kas kahel kirjanikul on harmooniliseks kooseluks rohkem võimalusi kui eri elualade esindajail?

Mul on ühe abielu kogemus, ei ole võrdlemise võimalust. Siiski olen üsna veendunud, et kooselu harmoonia ei sõltu elukutse samasusest. Küll on oluline vaimse erksuse kestmine. Alati on tore, kui üks või teine avastab vaimses sfääris midagi uut, et kaaslast üllatada. Küllap peitub pika kooselu võti selles, et ikka ja jälle tahetakse jagada mingite hetkede nüansse ning nautida vastupeegeldusi.

Tänapäeva üürikest aega kestvad kooslused panevad õlgu kehitama. Inimesed ei mõista, mida tähendab ustav hing eri eluperioodide vältel. Tundub nii lihtne ja mugav libiseda mööda pealispinda ja uskuda, et järgmise nurga taga on peidus midagi põnevamat ja köitvamat. Paraku on inimese ego pahatihti üüratult suur ega luba mõtet: ehk on tüdimuse põhjuseks asjaolu, et olen ise tühine?

Kuidas suhtute üksindusse – miks seda sageli nii väga kardetakse?

Loomulikult on ülim väärtus mõistev hing su kõrval, ent teisest küljest ei peaks suhtuma üksindusse liiga traagiliselt. Näiteks kirjanikutöö eeldab üsna eraklikku elulaadi, melu ja sagina sees ei saa keskenduda. Pealegi mõjub igapäeva virvarr siseelule killustavalt ja on üpris väsitav.

Ka see lootus on asjatu, et karja liikmeks olemine vähendab inimese ürghirme – lihtsalt müra toel tõrjutakse need ajutiselt teadvusest. Tänapäeva vidinad võimaldavad ju sukelduda pseudoellu – pealtnäha ülimalt intensiivne suhtlemine, kõik on keskpunktis, suur vatramine. Tegelikult keegi kedagi ei kuula ega kuule.

Kuidas väärikalt vananeda?

Tore oleks elada väärikalt mis tahes eluetapil. Endal mugavam ja teistel meeldivam. Nooruses ei taha väärikas olemine paraku õnnestuda. Teadagi – meri põlvini! Pealegi oleks kahju, kui uljus ja mõnesugune meeletus päriselt ära kaoksid...

Maise elu kogemused on ainulaadsed. Sama situatsioon samal viisil ei kordu kunagi. Ikka ja jälle vaid uued lahendused! Valikuid on raske teha.

Mis muud, kui nautida seda, mis jäänud. Mõelda tänumeeles olnule. Midagi ei tasu taga nutta. Tobe on ka kibestumine. Tuleb omaks võtta karm tõde – igaühe aeg on ajalik! Ja nii on olnud ajast aega.

1 kommentaar

K
Kirjatundja  /   01:16, 22. apr 2018
Palju õnne!

Loe ka neid lugusid