(PantherMedia/Scanpix)
Jaga:     
Kullafond

Mees ebaõnnestunud abieluettepanekust: „Taustaks mängis “Õnne 13”, naine sõi võileiba ja ma otsustasin: palun ta naiseks.“

Lugu ilmus Eesti Naises 2015. aasta aprillis.

Üsna levinud arvamuse järgi ootab pea iga naine oma mehelt abieluettepanekut. Kas ikka tõesti? Aga kui naine seepeale hoopis ei ütleb? Või mõtlemisaega võtab?

Naine ei hüpanudki kaela

Mees (43): Kohtusin oma naisega 25. detsembril, esimesel jõulupühal. Otsustasin abieluettepanekugi teha just sel päeval. Aeg oli paigas, kohavalik polnud samuti keeruline. Alev, kus elavad minu vanavanemad, oli meie jaoks püha paik ilusate mälestustega. Ja sõrmus – seda olin otsinud 23. detsembril nelja tunni vältel mööda pealinna juveeli- ja kullapoode.

Tol oodatud päeval oli minu arvates kõik romantiline – lumine tee, vaikus, jäätunud mererand, säravate silmadega lähedased. Paraku ei leidnud ma terve päeva jooksul sobivat hetke. Tulime maalt ära ja püüdsin olukorda ümber mängida. Õhtustamine koos kallimaga ja siis abielusõrmuse kinkimine oleks olnud ju ka vahva. Aga – jõulude tõttu oli söögikoht, kuhu tahtsime minna, suletud. Nii maandusime oma Lasnamäe korteris, minul sõrmus endiselt taskus.
Istusime oma väikeses korteris luitunud diivanil ja mõtlesin, et miks peavad sellised asjad olema ülepaisutatult ja klišeelikult romantilised. Ja siis see juhtuski. Taustaks mängis “Õnne 13”, naine sõi võileiba ja ma otsustasin: palun ta naiseks. Ehk tõesti polnud see kõige romantilisem hetk, aga tagantjärele mõeldes isegi naljakas ja võib-olla just minulik – ilma šampanja ja saluutideta. Aga naine niimoodi ei arvanud.

Üllatus, et ta ei öelnud jah, oli suur, aga ei saa ka öelda, et oleksin olnud väga pettunud. Eks ma olin arvestanud, et võib ka nii minna, et mulle ei hüpata rõõmust kaela. Siiski eeldasin, et 80% tõenäosusega ütleb ta jah. Naine pani sõrmuse sõrme – tore ja ilus, aga jah-sõna, seda ei tulnud. Võib-olla tõesti sai saatuslikuks suurte emotsioonide ja romantika puudumine? Ehk polnud ta kindel abielu mõttekuses? Või kõik see koos.

Endast hakkas kahju küll, olime semminud juba kuus aastat ja otsustasin vana kooli mõttes meie suhte ametlikuks teha. Mulle tundus, et kui rääkisime abielu ja kooselu teemadel, mõtlesime sarnaselt. Aga võta näpust.
Mind siiski rahustas see, et naine võttis järelemõtlemisaega, mitte ei öelnud selgelt ei. Mõtlemisaeg aga oli märk sellest, et on tekkinud kõhklused... See otse ei solvanud, kuid väike pettumus oli ikka. Samas ei ole abielu olnud minu jaoks kunagi elu ja surma küsimus. Aga see on õige. Maailmas, kus on aina vähem pidulikku ja pühalikku, võiksid olla alles mõned päris traditsioonid. Samas saan aru skeptikutest – statistika järgi lahutatakse Eestis 60% abieludest. Uued ajad, uued kombed.

Seda päeva ma enam ei mäletagi, kui naine ütles, et mis seal ikka, teeme ära. Küll aga mäletan seda kevadist hetke, kui oli selge, et tuleb minna ka pruudi isa juurde kätt paluma…

Kaks korda ei

Naine (35): Olime veetnud toreda päeva koos lastega spaas. Mehe arvates oli just see õige hetk kõige tähtsama küsimuse küsimiseks. “Kas sa tuleksid mulle naiseks?” tuli just siis, kui veemõnud olid teinud lastega oma töö, kõik kolm karjusid üleväsimusest ja unevaevas. Ma vaevalt kuulsin, mida mees üldse rääkis...

Saan aru, et tema plaan ei olnud päris selline. Kuid minu ettekujutus ettepanekust ka mitte. Ütlesin talle, et kuigi me oleme kolme imelise lapse vanemad, peame suutma asju teisiti teha. Ma olen ema, aga samas ka naine. Mees oli loomulikult pettunud ja solvunud. Kuid armastus on juba kord selline asi, et kui armastad, siis proovid ja püüad üha uuesti ja paremini.

Tunnistan, et tegelikult tahtsin väga oma mehega abielluda, oleme temaga koos elanud 18 aastat.

Mees oli ühe ettepaneku teinud juba varem – lihtsalt möödaminnes, jutu sees. Kuna minu jaoks oli korraliku ettepaneku tegemine ääretult tähtis, siis ma ei pööranud neile jahedatele küsimustele tähelepanu. See teine ettepanek spaas oli mehel ju tegelikult korralikult plaanitud, ent ei kukkunud välja nii, nagu ta lootis.
Samamoodi nagu mina olin pettunud, oli temagi solvunud, et võin olla nii pirtsakas. Ta ei mõistnud, kuidas on emotsioonid nii olulised. Tema neid tavaliselt välja ei näita, sest elada saab ju ka selleta. Pealegi ei muutvat sõrmus ja pidu elu ning tundeid.
Meie suhtes tekitas see pikalt probleeme, et mehele ei olnud abiellumine vajalik. Ta ütles, et kõikide teiste jaoks olen ma ju ammu tema naine. Aga minu enda jaoks see nii ei olnud. Tuletasin talle seda liigagi tihti meelde – et mis naine? Ma ei ole sinu naine, vaid laste ema ning ABIkaaslane. Paljud me tülid lõppesid selle teemaga.

Samas olen alati mõistnud ta sotsiaalset tausta. Mees on mulle öelnud, et just mina õpetasin teda armastama ja ennast avama.

Need sõnad, mida mees ütles kolmandal korral, tulid südamest ja olid väga armsad, siirad ja ausad. Olime restoranis, ilma lasteta. Oli aega, romantikat. Ütlesin loomulikult jah, mõtlemisaega ei vajanud.
Meie puhul ei ole kunagi olnud tarvis tunnetes kahelda. Kuid romantika ja žestid on olulised. Tähtis on näha, et armastatu on vaeva näinud ja pingutab endiselt ka paarikümneaastase kooselu järel. Olen hingelt romantik ja arvan, et inimesed võiksid sagedamini oma kallimale kinnitada, et isegi pärast pikka tööpäeva ja hoolimata väsimusest on too nende kalju ja armastus. Abielu tähendab minu jaoks just seda žesti, dokument pole üldsegi oluline.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid