(Kristjan Lepp)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Argo Aadli: „Mulle tundub, et inimesi on praegu vaja rohkem lohutada ja neile tuge pakkuda kui et raputada ja šokeerida.“

Lugu ilmus Eesti Naises 2014. aasta märtsis. Siin lühendatud. 

Tallinna Linnateatri näitleja Argo Aadli on lapsest saati armastanud ajalugu. “Pean väga lugu vanematest inimestest. Minu jaoks polegi niivõrd tähtis see, et nende lugude kaudu teiste vigadest õppida, vaid lihtsalt võimalus kuulata kellegi tõlgendusi sellest, mis on kunagi olnud.”

On kevad. Väike Argo, nii viie-kuueaastane, istub maja ees pingil. Ta on parasjagu pisike, nii et jalad kõlguvad õhus.

Poisist kummalgi pool istub vana mees, nad räägivad ilmasõjast. Üks naabrimees kaotas Narva all mõlemad jalad, asemikud on puust. Teinegi näitab Argole kohti, kuhu pommikillud teda tabasid. Loost hargneb teine, teisest kolmas... Ilus soe ilm, hea on väljas istuda ja rääkida.

“Mul on siiani meeles see atmosfäär,” lausub Argo. “Kasvasin töölisperekonnas, kus polnud väga raamatuid. Seda tähtsamad olid mulle lood, mida inimesed jutustasid. Praegu mõtlen, et nende meeste mälestused olid traagilised. Aga toona ei tundnud ma traagikat, ka nemad mitte. See mees, kes kaotas mõlemad jalad, oli leppinud, et ta elas keerulisel ajal...”

Kui Argolt küsida, millist teatrit ta armastab, siis kõige lühemalt võib vastata kolme sõnaga: lugude jutustamise teatrit.

“Näitleja töö on ajas rändamine. Pean oma kujutlusvõime tööle panema, et minna mingisse aega või olukorda. Reaalainete maailmas, kus vastused tuleb valemitega välja arvutada, ma ei orienteeru. Minu maailmas tehakse otsuseid vaistu abil.”

Infoühiskonna musterkodanikuks Argo end ei pea: “Arvan, et mis arvuteid puudutab, siis nii mõnigi pensionär on minust adekvaatsem.” Internetis surfamise asemel püüab ta lugeda raamatuid. Nutitelefoni lasi telefonifirmal endale sokutada, sest “neid jagatakse nüüd peaaegu tasuta”.  Ka oma Facebooki-kontole Argo ülearu ei kipu, kuigi kiidab, et on sealtkaudu saanud kirju endistelt koolikaaslastelt. Ja see on ju väga tore, sest mine sa tea, millal tekib võimalus silmast silma uudiseid vahetada!

“Vahel on Facebookis ka huvitav vaadata, mis noored teevad,” lisab Argo. “Mu õdedel-vendadel on palju lapsi, olen kümnekordne onu ja mitmekordne vanaonu. Need lapsed on ju kõik Facebookis.”

Onuks sai Argo juba kaheksa-aastasena. Ta on viielapselise pere pesamuna: “Kõige noorema vennaga on mul kuus aastat vahet. Lonkisin tal sabas küll, aga mängukaaslased me ei olnud.”

Väikelinn Kunda nimi seostub paljudele tehaste ja tolmuga. Ka Argo isa töötas terve elu tsemendivabrikus. “Toona ei räägitud ju üldse, et selline töö võiks kahjustada tervist või keskkonda,” meenutab Argo. Iga päev langes linnakese peale tonnide viisi hallust. Puult võetud õuna ei tohtinud süüa enne, kui see oli keeva veega pestud ja noaga puhtaks kraabitud. Punasesõstrapõõsal rippusid hallid marjad. Ning suusatada sai ainult siis, kui lumi värskelt maha sadas – sest kui lumele tolm peale langes, suusk lihtsalt ei libisenud.

Kunda lapsi kiusasid astma ja allergiad, millest ei pääsenud Argogi. Ometi ütleb ta, et Kunda oli tore kodulinn: “Ükskõik mis tingimustes sa kasvad, lapsepõlvest on ikka midagi helget meenutada.” Ka see, et rand oli piiritsoon, kust õhtul kell kümme kõik minema aeti, tundus poisikesele ju pigem põnev!

Näitlejana on Argo sattunud samasse aega, aga teise rolli. Komöödiasarjas “ENSV” mängib ta noort militsionääri, hellahingelist Jüri Kessnerit. “Mul on selle ajaga seotud lapsepõlvenostalgia, aga see ei puuduta riigikorda. Vahel imestan, kuidas inimeste mälu on nii lühike – miks mõned igatsevad taga nõukogude aega? Toonane vabadus pole võrreldav sellega, mis on praegu. Kurdetakse, et praegu pole kõigil tööd, aga nõukogude ajal leiti igaühele rakendus. Aga siis tegeleti ju ka jumal teab millega! Usun, et kui inimesel on pealehakkamist, leiab ta ka tööd. See pole asi, mille eest peaks ainult riik hoolitsema.”

Pärast seda, kui Argo isaks sai, mõõdab ta oma lapsepõlve veel teise pilguga. “Kuniks sul on tööd, on praegu ju väga hea lapsi kasvatada. Aga toona? Ma ei kujuta oma vanemate vastutust ettegi.” Oma emast peab Argo väga lugu. “Kasvatada üles viis last, kes saavad endaga hakkama – see on elu saavutus. Ema on praegugi valmis Kundast kohale sõitma, kui lapselapsed vajavad Tallinnas hoidmist. Tema pühendumus on lõputu.”

Tallinnas on Argol kõik oluline käe-jala juures. Teatrisse kõnnib ta üle Toompea kas või mitu korda päevas.

Argo kodu on teispool Toompuiesteed, vaikses Kassisaba asumis. Üsna lähedalt jookseb mööda raudtee, aga rongide ragin tuppa ei kosta. “Öösel kella ühe paiku käib üks raskem kaubarong, seda kuulen küll. Aga siis ma veel niikuinii ei maga...”

Autoga sõita Argole meeldib: eriti öösel ja üksi. Paneb raadio mängima ja kuulab muusikat. Lemmikud on Klassikaraadio ja Vikerraadio.

Kui Linnateatris toodi lavale “Neli aastaaega”, üllatas Argot proovisaalis teksti analüüsides, kui sügavalt see teda kõnetas. Et tal tekkisid nii tugevad kujutluspildid mõtetest, mida ta loeb. “Kas või see, et: sa justkui kuulad, aga ei kuule, ja siis teed ometi, nagu oleks kuulanud. Kuidas partnerit ei kuulata, vaid sõidetakse sisse oma valmismõttega. Või siis üksindus, väga oluline teema. Et isegi siis, kui inimesel on pere ja lapsed, võib ta end tunda üksikuna. Mulle tundub, et nüüdisaegne multimeedia-elu kultiveerib ka sellist üksiolemise tunnet, millega on aeg-ajalt hästi raske hakkama saada... Ja siis juhtubki, et vahel teeme asju, mida pärast kahetseme, lihtsalt üksindusekartusest, mitte kurjade kavatsuste ajel.”

Alles oma tütrele Hertale lugedes tutvus Argo näiteks Lindgreni tegelastega. Enne keskkooli luges ta üsna vähe. Poisi emakeele ja kirjanduse õpetaja võttis kätte ja koostas talle nimekirja teostest, mis tasuks läbi lugeda, et hoomata kirjandusklassikat. “See oli minu jaoks valgustuslik moment!” hüüatab Argo.

Ta hakkaski end kirjanduses hoolega harima. Esindas kooli mitmesugustel luule- ja proosalugemise võistlustel. Kuni sellest kõigest koorus teadmine, mis tal püsib siiamaani: “Ma ei kujutanud oma elu ette muudmoodi kui ainult teatriga. Kui läksin lavakooli katsetele, polnud mul ühtegi alternatiivi, et mis siis saab, kui mind vastu ei võeta. See elu tundus ainuvõimalik.”

Sisseastumisel ootas Argo, et kätte jõuaks vestlusvoor. Ta oli huviga lugenud ülevaateid Eesti teatriloost. “Teadsin, millal ehitati Estonia või Vanemuine, kes olid kutselised alustajad, millised näitlejad olid neis majades mänginud...” Kuid komisjon pidas esimest kaht vooru piisavaks, et kursus kokku panna, ja Kunda poiss koliski Tallinna. Tema kursusekaaslased olid Hele ja Alo Kõrve, Priit ja Evelin Võigemast, Elisabet Tamm, Karol Kuntsel...

Argo räägib lapseliku õhinaga, kui haruldasi hetki ta teatris kogeb ning kui andekad on ta kolleegid. Jutustab lummatult, et hiljuti oli “Kes kardab Virginia Woolfi?” 160. etendus: “Oleme seda tükki haruldaselt palju mänginud, aga seekord tegid Andrus Vaarik ja Epp Eespäev üht kohta hoopis uutmoodi. 160. korral! Nägin, kuidas nad süttisid – see oli nii hea tunne!”

Argo ei vaidle vastu, et näitlejatöö võtab kehalt viimast. “Kujutan ette, et kui panna näitlejale külge andurid sel õhtul, kui on esietendus, võiks ta vererõhk tekitada meedikutes hirmu. Aga seesmise põlemiseta ei saa seda tööd teha!”

Ta on lavale läinud otse traumapunktist, sest kukkus tütrega kelgumäel käies üliõnnetult seljale. Argo liikus vaid tänu valuvaigistitele ja adrenaliinile. Ning avastas teatrisse jõudes, et lavapartneril on 40kraadine palavik. Aga etendus ära ei jäänud!

Kes elab, peab ellu panustama, leiab Argo. “On kodanikualgatuste aeg. Aeg-ajalt kõhklen, et äkki olen kodanikuna liiga passiivne. Siis mõtlen, et olen õhtust õhtusse hulga publiku ees. Kõnetan neid, tahan panna neid millegi olulise peale mõtlema. Missioon on siinkohal halb sõna, aga... tunnen, et teater on minu võimalus panustada Eesti heaolusse. Mulle tundub, et inimesi on praegu vaja rohkem lohutada ja neile tuge pakkuda kui et raputada ja šokeerida. Arvan, et püüelda võiks selle poole, et inimene tunneks end teatrist lahkudes paremini – isegi siis, kui laval räägitakse halbadest asjadest.”

Selle kohta võiks öelda teatriteraapia?

“Mingi teraapiavorm on teater kindlasti,” nõustub Argo pikema jututa. “Sest millest teater alguse sai? Koopainimesed kogunesid lõkke ümber aega veetma, laulsid ja rääkisid lugusid. Praegu tuleb teatrisse hulk inimesi, kellele hakkame algusest peale rääkima üht lugu. Nad kuulavad, ideaalis tulevad selle kujutluspildiga kaasa ja teeme koos ühe rännaku. Selles lugude rääkimises on minu arvates teatri olemus.”

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid