(STANISLAV MOSHKOV/Õhtuleht)
Jaga:     
Kullafond

Juubilar Mai Murdmaa: „Looming on olnud mu elus alati esimene, alles siis on tulnud lapsed ja armastus.“

Artikkel ilmus Eesti Naises 2009. aasta maikuus. Siin lühendatud.

“Mu ristinimi on hoopis Ester,” avaldab Mai Murdmaa. “Kuna mu vanem õde kandis nime Kai, hakati mind temaga riimima. Hiljem võtsingi endale selle nime – Mai.“

Perenimi Murdmaa on aga eestindatud Martinsonist. Ning Mai lubab ses näha ka omamoodi sümboolikat: “Olen tõesti pidanud kogu aeg, läbi elu midagi murdma ...”

Muusika lumm
Tantsumaailma atmosfäär jõudis Murdmaade koju tänu imelisele Anna Ekstonile, balletikooli direktorile, kes oli Mai ema Elsa hea sõber. “Anna Moissejevna oli äärmiselt huvitav inimene, väga vitaalne. Tal endal lapsi polnud ja eks ta nägi, et emal oli meie neljaga raske. Ta võttis mu oma patronaaži alla, ma isegi käisin ta riietes, need õmmeldi mulle ümber. Ja kõik need muusikaõhtud! Seisin alati seal nurgas ja kuulasin pealt,” jutustab Mai Murdmaa nii, et näib, nagu kanduks kõrvu vana õrn prelüüd ja kardinad hõljuksid õhus.

Võime muusikasse sulanduda, selles pilte ja liikumist näha muutus talle hiljem lausa haiguseks. “Kontserdil käies hakkasin mõttes kohe lavastama, visualiseerima. Ja kui mul mingi koht välja ei tulnud, jäin seda pusima ning muusika läks kõrvust mööda.”

Ka Mai Murdmaa Elu Armastused olid muusikud. Oma poegade isa Valdis Jancisega, Läti pianistiga, kohtusid nad õpingupäevil Moskvas ja elasid koos 16 aastat.

“Mu lähedane inimene oli ka Kuldar Sink, kellega koos tegime “Surma ja sünni laulud” (1988) ning “Maarjamaa lunastuse (1990)”.”

Muusikuametit on pidanud ka Mai Murdmaa pojad Rainer ja Kaspar.

Nälja kiuste

“Oma isa nägin ma viimast korda kolmeaastaselt. Me ei tea, kas ta oli Punaarmees või mitte. Tunnistuse, et isa on kaduma läinud, saime pool aastat hiljem ja sel oli hoopis Eesti, mitte Vene pitsat. Keegi ei tea, mis temast sai.”

Mai Murdmaa ajakirjanikuametit pidav ema töötas 1950. aastatel ka Eesti Naises! “Mu meelest kultuuriosakonnas. Ajakirjanik oli ta elu lõpuni, viimati Eesti Meremehe toimetuses, hiljem ta küll rohkem tõlkis.”

Oma õe ja vendadega suhtleb Mai Murdmaa siiani tihedalt. Temast seitse aastat vanem vend Allan sai tuntuks arhitektina, vend Ivar okeanoloogina ja õde Kai füüsikuna.

“Mu lapsepõlve negatiivseim emotsioon oli nälg, kogu aeg näriv tühi kõht. Unistasin, et saaksin vorsti süüa. Praegu ei taha ma seda üldsegi!” Koos sõber Ago-Endrik Kergega, kelle ema oli samuti ajakirjanik, pidasid nad nimekirja tädidest, kelle juures nad söömas käisid.

“Siiski oli meil suurepärane vanaema, kes suutis teha mitte millestki midagi.” Mai näole valgub lai naeratus, kui meelde torkab mälestus Saiakangi putka kõvadest iiristest, mis maksid 15 kopikat tükk.

Vaimunälga aitasid kustutada raamatud: “Koolis olid need mul alati pingiklapi all peidus. Dostojevskit lugesin originaalis – keel oli selge, sest balletikoolis olime koos vene tüdrukutega.” Ka vanaisa Ernst (Enn) Murdmaa austas väga vene kultuuri ja tema Tšehhovi tõlked ilmuvad uustrükkidena aeg-ajalt siiani. 

Elu ime

Kui Mai Murdmaa räägib oma üle noatera pääsemistest, jooksevad kuulajal külmajudinad üle selja. “Vanaisa oli Tallinna 21. kooli direktor ja me elasime tema juures Raua tänaval, üleval koolimajas. Riigipöörde ajal, mil Punaarmee koolimaja piiras, arvasid Vene sõdurid, et üleval on veel Eesti ohvitsere. Nad hakkasid tulistama ja meie pere peitis end vannituppa, olime kõik seal põrandal maas. Kui siis laskmine lõppes... Ma ei tea, kas seda on mulle hiljem jutustatud, aga mu lapsevoodis oli 14 kuuli!”

Ellujäämise imeks loeb ta ka Siberis saadud vingumürgitusest toibumist: “Ma mäletan siiani seda hetke, kui mind tõmmati saunast välja ja visati suurde lumehange.”
Saatuse traagikal on oma osa selleski, et temast sai just ballettmeister – kuu aega enne “Luikede järve” Estonia teatri esietendust kukutud vigastus sidus lootustandva priimabaleriini karjäärile sõlme peale. Eesti kuulsaim moderntantsuema võinuks vabalt jääda lavalaudadele rivaalitsema oma tollase eeskuju Tiiu Randviiruga! “Balletikooli lõpetamisel pidi ta tantsima Musta luike, ent jäi haigeks ja mina asendasin teda. Ka oma esimese balleti tegin temaga.” Vaatamata sellele, et Mai Murdmaast ei saanud priimabaleriini, on ta endagi imestuseks tantsinud läbi kõik balleti tähtsaimad pas de deux’d.

Loobumine polnud üldse lihtne: “Kui ma Moskvas GITIS-es juba ballettmeistriks õppisin, olid liikumise impulsid endiselt kehas, väga raske oli end mitte liigutada.”

Vanaema roll

Ükski Mai Murdmaa hommik ei alga võimlemiseta: “Võimlen vähemalt poolteist tundi, teistmoodi ei saagi. Sa võid ju proovisaalis näidata ette vaid poole jalaga, kuid sul peab olema oma muskulatuuri üle täielik kontroll.” Siiski kinnitab ta, et prooviks valmistudes ei tee ta kodus liikumist reaalselt läbi. “Ma laman diivanil ja liigun mõttes. Olen ses nii kogenu, et ei eksi kunagi – proovisaalis näidatu on täpselt sama mis mõttes liigutu.”

Vanaemana ütleb ta aga enda kohta: “Ma olen kindlasti parem vanaema kui ema. Ja sel moel natuke korvan seda, mis jäi mul oma lastega tegemata. Looming ja kunst on olnud mu elus alati esimene, alles siis on tulnud lapsed ja armastus. Samas, kui mul oli vaba aega, tegelesin lastega päris palju, meil oli kodus isegi oma nukuteater.“

Eriti õnnelik on Mai Murdmaa Hiiumaal. Seal, metsa sees ja mere ääres, liivaluite peal on ta suvekodu. “Mulle meeldib, kuidas hiidlased tunnetavad aja rahulikku rütmikat: aeg voolab iseenesest ja sina ei pea rabelema. Linnast tulnuna hakkad paari nädala pärast tajuma, et rutata võib ka ruttamata.“

Peenramaad tal seal siiski ei ole. Hea on niisama mõelda, kuulata mere loksumist ja käia jalgupidi vees.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid