(Kristjan Lepp)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Katrin Viirpalu: „Ma kohe v a j a n puudutamist ja kallistamist.” (7)

Artikkel ilmus Eesti Naises 2011. aasta oktoobris. Siin lühendatud.

Lapsepõlves kogetud lõhnad ja muljed saadavad inimest kogu elu. Aeg-ajalt jääb Katrin veel nüüdki nagu nõiutult sisse hingama küpse vilja lõhna. Aastaid tagasi kõrgus Ardu-kodu naabruses viljakuivati, kus tähesärastel augustiöödel toimetati kuni hiliste tundideni ning uste vahelt imbus magusaid aroome. Väike unistaja võis kaua trepil seista, silmad taevas ja nina vastu tuult.

“Ja looduses tekib mul selline ÕNNELIK OLEMISE TUNNE,” räägib Katrin. “Ma võin mõnele lillele või kukeseenele lausa musi anda, et ta nii ilus on!”
Tema muretule paradiisipõlvele tegi lõpu viies klass, kui tüdrukul tuli viieteist kilomeetri kaugusele Kose kooli minna. Koolibuss tõi ja viis. Neil päevil, kui muusikakoolis oli akordionitund, pidi piiga end liinibussi litsuma ja kui seegi ei õnnestunud, tuli leida telefon, et isale helistada, kes siis kiiruga kohale sõitis.
“Kuigi akordion mulle tegelikult ei meeldinud – oleksin tahtnud hoopis klaverit mängida –, oli väikses puumajas asuv muusikakool see, mis mu päästis,” meenutab Katrin. “Kui sa lähed tillukesest maakoolist, kus pole kahtekümmend lastki, alevikooli, kus on igas klassis üle kahekümne õpilase, mõjub see… kontemurdvalt. Olin ju ainus laps, kellega ema-isa alati arvestasid. Meil oli oma maja, mul oli oma tuba. Minu jaoks olid koolis valitsev lärm ja ükskõiksus nii halvavad, et vahel läks mööda päevi, ilma et ma oleksin kellegagi sõnagi vahetanud.”
Kogu põhikooli aeg kuluski Katrinil kohanemise peale. Kui tüdrukul diagnoositi 12aastaselt reumatoidartriit ja ta haiglasse pandi, oli ta peaaegu valmis olukorraga leppima – peaasi, et saaks rahu ja vaikust. Ja muidugi lugeda. Lebada voodis ja lugeda nii palju, kui süda lustib.

Hellitada hingetuks
Kui maatüdruk ränga kohanemistööga lõpule oli jõudnud ja keskkooli läks, oli tast saanud sihvakas pikkade juustega kaunitar, kes ei paistnud silma küll jutukusega, aga oli piisavalt sõnakas. Katrini sirge selg – nii otseses kui ka kaudses mõttes – ja lai silmaring – klassikalisest muusikast kaunite kunstideni välja – äratasid kaaslastes austust.
“Mu hea isa,” õhkab Katrin, kui jutujärg sinnamaani jõuab, sättides sõnu, et südames varjul olnud tundeid edasi anda: “pööraselt kallis inimene! Ta oli teistmoodi kui enamik mehi. Isa kiitis ja kallistas mind pidevalt ja tegi mulle pai. Tema oli ka see, kellega koos me muretult mööda muuseume hulkusime.”
Veel viieteistaastaselt Kadriorus või Toompeal jalutades hoidis neiu eakal isal käest kinni ega tõmmanud seda pihust ära ka siis, kui eakaaslased mööda läksid. “Ma kohe v a j a n puudutamist ja kallistamist,” tunnistab Katrin, lisades, et ka tema praeguses peres kallistatakse üksteist keskmisest rohkem.
Teletööle sattus ta kaine kaalutluse ja hea juhuse tulemusena. Vaja oli leida õhtune amet, et saaks väikse lapsega päeviti koos kodus olla. Valikus oli “baaridaam” või “diktor” – kenad pärastlõunased tööd mõlemad. Ainult et joomaste inimestega sehkendamine ei tundunud kuigi tore, nii jäi sõelale teletöö.
Oma ainsat silmatera Iirist on Katrin katsunud kasvatada täpselt samas vaimus, nagu tema vanemad kasvatasid teda: headuse ja tähelepanuga. “Minu meelest peab lapsi hoidma ja hellitama kohe hingetuks! Iiris oli mu pisike sõber, me mängisime tundide viisi koos. Lastest tuleb rõõmu tunda, sest pärast, kui nad suureks saavad, tuleb nagunii probleeme.”

 

6 kommentaari

  /   12:41, 27. märts 2018
mina vastupidi ei kannata ,et mind näpitakse japuudutatakse.
U
Unista edasi  /   13:22, 27. märts 2018
Ei saa ja ei või, sa annad ju hiljem kohtusse, et sind on ahistatud.
J
juutoo  /   02:18, 28. märts 2018
metoo
K
Kalev  /   14:22, 27. märts 2018
Palju õnne!
N
N51  /   16:14, 27. märts 2018
sensoorse ülitundlikkuse diagnoosiga mina ei talu ka teiste inimeste lähedust. läbi hammaste kannatan kuidagi ära. see ka kõik. lapselapsed on ainsad. keda tahan lähedale. puhtad hinged nagu nad on . . . et keegi teine on üli-avatud. vahva. ise ei iial !
E
Eedu  /   19:41, 27. märts 2018
äi ma või sellist katsuda küll, aga see ei anna ju käde
M
Mina  /   21:26, 27. märts 2018
võiks terve päeva kohe kaisus hoida.

Loe ka neid lugusid