(Piret Tali)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Luule Žavoronok: „Inimese saatuse võib vahel määrata teise inimese pisike otsus.“

Lugu ilmus 2012. aastal Elu Lugude talvenumbris. Siin lühendatud. 

Luule Žavoronoki perekonnanime, mis eesti keeli tähendab lõokest, mäletab enamus meist aastaid tagasi multifilmide tiitritest.

Mäletate? „Sojuzmultfilm. Dubleerinud filmistuudio Tallinfilm. Tõlkija Valeeria Villandi, helioperaatorid Herman Vahtel ja Roman Sabsay, režissöör Eugen Rozenthal, näitlejad (need ja need), toimetaja Luule Žavoronok.“

1965. aastal, kui Luule Tallinnfilmi mängufilmide toimetusse tööle võeti, ei osanud keegi täpselt öelda, mis on seal tema tööülesanded. Töö kuhjus iseenesest. Päevasel ajal ajas Luule stuudioasju ja tegeles filmide kakskeelse bürokraatiaga, varustas nõutavaga Moskva kinokomiteed, suhtles autoritega, koostas reklaamimaterjale, osales filmide läbivaatustel, ajas kokku kunstinõukogusid, tegi filmide vastuvõtmisel Moskvas sünkroontõlget. Pärast tööpäeva toimetas väsimatult dublaažide tekste. Multikate dublaaž ise jäi öötundidesse, kui teatrites etendused läbi.
Luule unenägudes ohkas karupoeg Puhh Malle Peedo häälega kümme korda järjest: „Oeh.“ Teinekord targutasid seal Boamadu, Ahv, Papagoi ja Elevant… Enamus eesti näitlejaid nautis lustlikku, kohati filosoofilist ja vägivallatut multikate maailma.
Tallinnfilmis oli Luule nii rakkes, et tal polnud mahti isegi märgata, kuidas Niguliste kirik akna all põles. „Mul oli siis Moskvasse käsikiri saadetud ja see oli seal kuhugi kadunud. Ajasin pool linna jalule, et see üles leida,“ meenutab Luule. Õhtul trügis ta läbi põlengut uudistava rahvasumma Kukusse sööma. Tühjas klubis luges Juhan Viiding päevateemalist luuletust.
Kui tulid perestroika ja Eesti Vabariik, võttis Luule tagasi oma neiupõlvenime Pavelson.

Tänu hilinemisele

Noorpõlves sõitis Luule Sädeme korrespondendina ühte Eesti väikelinna. Kool asus lumise alevi teises otsas ja kui spordivõistlused olid nähtud, selgus, et viimane rong Tallinna on läinud ja järgmist ei tule enne hommikut. Sõbranna, kelle juures Luule pidi ööbima, oli Tallinna peigmeest vaatama läinud.

„Kas pole huvitav, kuidas inimese saatuse määrab teise inimese pisike otsus,“ vangutab Luule pead. Neiu läks väikelinna restorani, et enne jaamahoonesse tukkuma minekut vähemalt einetada. Restoran oli tühi, ainult ühe laua taga igavlesid kolm merepiirivalveohvitseri, kellest üks saadetigi tütarlapsega tutvust tegema. Kui selgus, et eesti tüdruk oskab vene keelt, oli rõõm suur. Vesteldi restorani sulgemiseni ja jalutati koos hommikuni, kuni rong väljus. Üks meestest, Juri oli ülejäänud kahest aktiivsem. „Tema nimi oli Žavoronok ja ta otsis mu Tallinnas üles.“
Sügisel sõideti Kislovodskisse mehe vanemate ja vendadega tutvuma. Kevadel sõitsid noored uuesti sinna ja seal ka abielluti.

Kaug-Ida ja kargud

Aasta oli 1958, kui Juri määrati õlitanklerile, mis varustas piirivalvelaevu Kamtšatkast Vladivastokini. See oli kinnine linn, kus päike paistis kõrgelt, laiuskraad oli sama kui Sotšis, aga tuul jäine. Noorpaar sai korteri kenas väikses majas, mille peremees oli kaugsõidukapten. Ka Juri läks mitmeks kuuks merele. Perenaine sõitis Kamtšatkale oma meest vaatama.
Keset suve jäi Luule korraga pikali ja püsti enam ei saanud. Naabrid kutsusid kiirabi, mis logistas laupäevasel päeval linna teise otsa haiglasse, kus lamasid südamehaiged ja meduusiohvrid. Esmaspäeval, kui lõpuks arstid tulid, sai Luule diagnoosi – lastehalvatus. Juulis jäi Luule haigeks, novembris sai haiglast välja. Karkudega. Parem jalg oli korraga selline, et kõmises tühjalt, kui selle pihta koputasid. Viirus oli kahjustanud seljaaju, lihased ei kuulanud sõna…

Eestisse tulid Žavoronokid tagasi kaks aastat hiljem, kui Nõukogude Liidus vähendati sõjaväge 1,3 miljoni võrra. Ühetoaline korter uusrajoonis oli sõjaväest koondatud ohvitserile kindlustatud. Juri läks tööle raadiotehasesse Punane Ret, hiljem pidas Sovetskaja Estonias korrespondendiametit. Lõpuks kolis korrespondendiks Narva ja sealt pärast lahutust Leningradi. „See asi oli, nagu oli, meie abielu ametlik osa kestis 8-9 aastat,“ tõdeb Luule.
Tallinnasse jõudes õppis ta käima kepiga, see tundus vähem silmatorkav kui karguga komberdamine. „Moskva kohvikus nägin Õhtulehte, kus oli kirjas, et Tallinnfilmi vajatakse masinakirjutajat. Mõtlesin, et miks mitte, olgugi et ma masinakirja ei osanud.“ Nii jõudiski ta Harju tänavale ja tegutses toimetuses 1992. aastani.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid