(Eesti Draamateater)
Jaga:     
Toimetuse Elamus

Kui kunagise abikaasa perekond tirib sind oma intriigidesse kaasa

Olite kaua abielus. Nüüd on lapsed suured ja elate juba ammu-ammu lahus, pole tegelikult aastaid kohtunudki. Mingil ajel otsustab Naine sõita külla (eks)Mehele, kes elab üksildases paigas, seltsiks vaid majapidajanna. Ja kuigi esialgu tundub, et vastuvõtt on kõike muud kui sõbralik, on Naine peagi kaasatud Mehe ja tema Poja ning Pojatütre vahelistesse intriigidesse. Miks vihkab Poeg oma isa sedavõrd, et kuuekümnesenagi pingevabalt suhelda ei suuda? Kas kahekesi elava Poja ja Pojatütre suhe on ohtlikult lähedane – või on see teineteisevajadus siiski tingitud nende ühisest kaotusest? Sest nii nagu Poeg ei saa üle oma abikaasa surmast, leinab ka Pojatütar veel aastaid hiljemgi oma ema üliväga. Naine elab kaasa neile kõigile.

Eeltoodud küsimused – ja paljud teisedki – tekivad, vaadates Ingmar Bergmani „Sarabandi“ Peeter Raudsepa lavastuses. Kes Bergmani eluga paremini kursis, leiab siit seoseid nii tema enda kirju elu ja komplitseeritud suhete kui ka 1997. aastal draamateatris lavale toodud näidendiga „Stseenid ühest abielust“. Samad on nii lavastaja kui ka peategelased (Kersti Kreismann ja Martin Veinmann, kelle mõlema lavaline sarm on ajas veelgi kasvanud). Ka Jaan Rekkori mäng on nauditav, kuid suurim üllataja on Ester Kuntu.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid