(Daisy Lappard)
Jaga:     
Eesti Naine

Sünnipäevalaps Nele-Liis Vaiksoo: “Vahel on olnud nii raske, et mõtled, kas see tõesti juhtub minuga”

Artikkel ilmus Eesti Naises 2017. aasta novembris.

Nädala esimesed päevad on artisti jaoks hingetõmbamise aeg. Sellegipoolest on Nele-Liis vara tõusnud, et poeg Ron Jonathan kooli saata.

“Täna on kohe selline ilm, et tahaks kohvi,” sõnab lauljanna hakatuseks ja tunnistab, et kohvijoomist on niisama rüüpamise mõttes pisut palju saanud ja seda peaks tagasi tõmbama.

Kas 33 on elu parim aeg?

“Ei oska öelda, ei tea ju, mida tulevik toob,” jääb Nele-Liis viivuks mõttesse. “Artistina oli mul juba 26aastaselt hetk, mil kahtlesin, kas liikuda samamoodi edasi. Olin selleks ajaks kümme aastat muusikalides kaasa teinud, korraga tundus, et kõik, mida tahtsin, on selles vallas juba saavutatud. Mul oli raske endale põhjendada, kas ja kuidas jätkata. Tundsin, et olin muusikalimaailma liialt kinni jäänud, olin läbi põlenud ja tahtsin laulmise sootuks lõpetada. Kui teatasin isale, et nüüd on mu lauljakarjääril lõpp, vastas ta lihtsalt: “Eks sa ise tead paremini, aga ära liiga kiirelt ja uisapäisa tegutse, mõtle veel. Kui anne on kõrgemalt kaasa antud, siis võib-olla ei tohiks see olla sinu kergekäeline otsus, vaid hoopis kohustus oma annet jagada.” Olin oma otsuses liikuda edasi millegi uue juurde kindel. Aga isa sõnad tulid ikka uuesti meelde. Muutsin suunda, osalesin šõuprogrammides ja andsin kontserte. Ma ei tituleeriks end muusikaliartistiks, pigem lihtsalt artistiks.”

Sestap ei muretse ta, mida teeb viie või kümne aasta pärast – “Tean, et olen alati hakkama saanud! Võib-olla leian täiesti uue asja, mis paneb silma särama. Loomulikult mõtlen vahel, et kui laps tahab ülikooli minna, kuidas siis toime tulla... aga sellist eesmärki, et kümne aasta pärast peab olema maja ja koer, pole ma seadnud,” naerab Nele-Liis. Koer või kass võiks ju olla, aga seda ei võimalda praegune elustiil ja allergia ka. “Aga öeldakse, et kui tahad allergiast üle saada, siis puutu põhjusega rohkem kokku, ma vaikselt tegelen sellega.”

“Olen kogu elu arvanud, et ma olen pigem poisilik kui naiselik,” lausub vendade poistemängude keskel üles kasvanud Nele-Liis. Seda enam üllatas, kui suvel proovis kolleeg õhkas, et tahaks olla sama naiselik kui tema. “Et keegi näeb sinus seda, mida sul enda arvates ei eksisteeri?” imestab ta ning on avastanud sedagi, et tema vastassooga suhtlemise vabadust ja sõbralikkust võib meespool tõlgendada hoopis teisiti.

Tehisripsmeid ja -küüsi Nele-Liisi küljes ei näe, laval kellekski teiseks kehastumiseks peab aluseks olema “puhas lõuend”. Ka pole hommikul esimene mõte see, mida selga panna. “Kammin juuksed ja mõtisklen hea tassi kohvi kõrval, mida päev või eelseisev proov toob. Meigin ja ehin end tavaelus vähem, olen seda laval piisavalt teha saanud.”

Tantsuga on sama lugu, kuid tantsida meeldib talle sellegipoolest ka vabal ajal. Nele-Liisi liikumist on laval ilus vaadata, kuigi tantsuõpingud ta CVsse ei kuulu. Ütleb, et kahte vasakut jalga tal pole ja koreograafiat haarab käigu pealt.

Isalt on Nele-Liis õppinud, et lahendamatuid asju ei ole. Talle ei meenu ühtki asja, mida kardaks. „Olen oma elu jooksul käinud läbi paksust ja vedelast, ma isegi ei kujuta ette, mis veel võiks hirmutada. Paljutki on juhtunud, ühte venda mul enam pole... On olnud üleelamisi suhetes, lapsega, tööga. Pea igas eluvaldkonnas on krahh läbitud. Usun, et kui siiamaani hakkama sain, saan ka edaspidi.”

“Vahel on olnud nii raske, et mõtled, kas see tõesti juhtub minuga,” räägib Nele-Liis üleelamistest, kui laulja kõige tähtsam instrument, hääl, alt veab. Ettekujutus, et alati ilmub lavale tippvormis artist, on illusioon. Lihtsurelikuna peab temagi kasutama parimal moel just seda enesetunnet, mis tal parajasti on. Professionaalsus ongi see, kui ta ka haige või väsinuna publikut elamusest ilma ei jäta.

Siis, kui endast on kõik antud, vajab Nele-Liis vaikust. Koju jõudes paneb kompsu esinemisriietega põrandale ja istub viieks minutiks diivanile, suutmata mantlitki seljast võtta. Kuni avastab, et on niimoodi istunud kolmveerand tundi... “Alles siis olen võimeline toimetama hakkama. Pean oskama oma üksioleku vajadust ka pereliikmetele selgeks teha, et nad ei tunneks, et viga on neis. Oma väsimust ja stressi ei saa koduste peal välja elada.”

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid