(PantherMedia/Scanpix)
Jaga:     
Toimetuse Elamus

Kui saaksin sinu nahka pugeda, mõistaksin sind paremini

Umbes nii on ikka vahel teisele öeldud, kui tundub, et tema tegude ja tegemata jätmiste tagamaad on täiesti arusaamatud. Sinu nahk – see ei tähenda niivõrd välist kesta, kui seda, mis teeb kellestki just tema enda: minevikukogemused, eri aegadest pärit mälestused, isiklik rutiin ja isiklikud rituaalid, unistused, lootused… Muidugi on neist enamik asjad, mida saaks ja võiks lähedaste inimestega parema teineteisemõistmise nimel jagada – aga ei jagata. Vähemasti mitte piisavalt. Vahel seepärast, et äkki see tundub ebahuvitav. Vahel seepärast, et meid lihtsalt ei kuulata… Ja nii need pinged kooselus kasvavadki ning võõrdumine võtab võimust.

Äsja meie kinoekraanidele jõudnud itaalia komöödia „Naine ja mees“ Simone Godanolt pakubki asjaosalistele haruldase võimaluse: aju-uurimise seadme lühise tõttu satub n-ö naise mälu mehe kehasse ja vastupidi. Muidugi saab nalja, kui naisena näiv mees läheb tele otse-eetris naiste jutusaadet juhtima või mehena näiv naine oma abikaasat ajukirurgi töös asendama. Aga ehk on just see film ajendiks, et pärast seanssi kaasale öelda: „Kallis, palun kuula mind!“

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid