(Kristjan Lepp)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Inga Lunge: "Kui lihtne on last välja lülitada, kui annad talle telefoni – ta kaob täiesti pildilt välja."

Artikkel ilmus ajakirjas Eesti Naine 2017. aasta augustis

Inga Lunge ei saa energiat šopates või klubides hüpates – pigem läheb kalale või metsa. Ja turule minnes ei värvi ta suud punaseks: "Usun, et vaikimisi otsime kõik endas tasakaalu. Mina ka, väga teadlikult. Näitleja töö on väga empaatiline – seda tehes on lihtne läbi põleda.”

Vana tõde, et eestlane kipub end napsuga maandama?

“Õnneks tundub mulle, et noored mõtlevad juba teisiti,” ütleb Inga. Ja toob näiteks oma poja Rasmuse, kes selle asemel, et Mäkis friikartuleid näost sisse ajada, käib hoopis sõpradega smuutisid joomas.

“Noorte seas on popp olla öko ja vegan. Meie ajal olid äge, kui sõid hamburgerit – praegu on salat tegija!”

Võib-olla on ökolembus selleks, et midagi muud tasakaalustada? Näiteks sõltuvust nutiseadmetest?

Inga noogutab: “Nutitelefon on tõesti väga võimas relv – nagu hüpnoos! Mida nõrgem psüühika, seda rohkem sellesse kinni jääd. Kurb on näha, kuidas mees ja naine istuvad restoranis – nad ilmselgelt meeldivad teineteisele, aga mõlemad istuvad telefonis ega vaata teineteisele otsa. Või kui lihtne on last välja lülitada, kui annad talle telefoni – ta kaob täiesti pildilt välja, aga minu meelest ka arengu mõttes. Pärast on laps närviline nagu iga teine sõltlane! Mind hirmutab, et peale kasvab põlvkond, kes on harjunud suhtlema sõnumite teel, ilma teise nägu nägemata. Niimoodi kaotame empaatiavõime!”

Lungede peres on tavaks, et enne väljaminekut tuleb emmet musitada-kallistada. Viieaastane Nora Ann on kange kallisõber, kuid pääsu pole ka teismelisel vennal, kes ema suureks rõõmuks vastu ei tõrgugi. “Vahepeal oli selline aeg, kui ta hoidis rohkem omaette, aga nüüd tuleb jälle ise kallistama!”

Kõigi ühine hobi on lauamängud. Neid on Lungedel terve kapitäis! “Lauamänge saab ju mängida igas vanuses – Nora on meie lauamänguklubis sünnist saati,” räägib Inga. “Alguses saab väike laps ju kellegagi samas võistkonnas olla, aidata kas või täringuid veeretades.”

Mis teie pere lemmikmäng on?

“Ma ei saa vastata teistmoodi kui et Rasmuse välja mõeldud “Viska 5!”,” ütleb Inga uhkelt. Ja jutustab, kuidas Rasmus 5. klassis nii kihvti mängu välja mõtles, et loovagentuur Dada AD selle kooli konkursilt üles korjas ja päris tooteks kujundas.

“Mõtle, kui äge tunne Rasmusel võib olla – näha poes enda välja mõeldud mängu,” hüüatab Inga. “Kui tema koolis korraldati lauamängude tegemise võistlus, ütlesin talle: pinguta, see on sinu võimalus särada! Mul on hea meel, et ta võttiski end kokku ja tegi midagi nii lahedat!”

Inga ei varja, et tal on võistlushimuline natuur. Tema tegeles lapsena kergejõustikuga ja käis pea ainsa tüdrukuna korvpallitrennis. “Kui Toomasel (Inga on abielus muusik Toomas LungegaL. A.) on esinemisi maakohtades ja näen seal kohalikke poisse korvpalli loopimas, teen end vahel meelega rumalamaks ja palun end mängu võtta. Ise olen kontsades ja kleidiga! Oi, kuidas ma naudin neid nägusid, kui palli kätte saan ja mängima hakkan…” (Naerab.)

Väikese Inga parimad sõbrad olid poisid. “Pärnus minu vanaema hoovis oli palju väga toredaid poisse! Nende mängudest sain ma paremini aru kui tüdrukute omadest – solvumist ja pirtsutamist oli vähem!”

Ingal on siiani selgelt meeles kord, mil üks naaberhoovi kutt talt palli jõuga ära võttis. Kui Inga pisaraid neelates mõtles, mida peale hakata, tuli ühe ta sõbra suur vend ja küsis, milles asi. “See poiss kogus oma sõbrad kokku, võttis mu kaasa ja läksime kõrvalhoovi, kus ma pidin näpuga näitama, kes mu palli ära võttis. Seisin seal, kahe pika patsiga tüdruk, ja minu selja taga oli tohutu poistejõuk, kes olid tulnud mind kaitsma… Olen läbi elu tundnud, et mu ümber on mehed, kes mind väga hoiavad!”

Sõbrannasid on Ingal ka, aga vähe. Vabandavalt ütleb ta, et on naistejuttudes kehv. “Võib-olla olen liiga kinnine, aga mulle ei meeldi “pläkutada”. Naised, kes mulle istuvad, on selge sõna ja tugeva tahtejõuga. Teistsuguste seas… ma väsin lihtsalt ära. Meestega suhelda on lihtsam, nad on oma ütlemistes enamasti otsekohesemad, pole mingit kahetimõistmist. Nad ei räägi su saladusi edasi ega pea vajalikuks üksteisega konkureerida, et kumb sõber on ilusam või parem. Ja – eh, ma juba näen, kuidas sellest lausest tehakse Õhtulehe pealkiri, aga – mul on oma elus meestega tõesti väga vedanud!”

Üks Inga parimaid sõpru on klassivend 21. keskkoolist. Talle on Inga võinud juba paarkümmend aastat kõik südamelt ära rääkida – mõlemad on nüüdseks õnnelikult abielus, aga samas ka omavahel seotud.

“Siin pole mingit romantikat,” rõhutab Inga rahulikult. “Sellistes suhetes ei tohi lasta surinal tekkidagi, muidu oled ju sõbrast ilma! Aga hea sõber on väga-väga väärtuslik! Muud suhted võivad katki minna, aga tema jääb elu lõpuni su kõrvale.”

Iseloomulik lugu sellest, kuidas Inga elus sõpru leiab, on tema ülikooliajast. Toona elas Inga Lasnamäe paneelmajas ja oli 5000 krooni eest ostnud elu esimese auto – tumesinise roostetäpilise Žiguli.

“Ühel päeval ütles selle Žiguli starter üles ja mina ei osanud midagi pihta hakata. Aga mu majas elas kaks töömeest, Vasja ja Nikolai, ja nähes, et olen hädas, tulid nad appi: tegid kapoti lahti ja õpetasid mind seal juhtmetega mässama.” Vastutasuks viis Inga mehed Maardu järvele kalale. Sõprus oligi sõlmitud.

“Tänu neile meestele õppisin vene keele ära. Nikolai hoidis mind nii väga, et oleks minu eest surma ka läinud! Praeguseks on ta surnud, eks ta jõi liiga palju, aga Vasja ikka helistab aeg-ajalt, et rääkida… Vanaema ütles mulle ükskord: “Inga, ma ei saa sinust aru! Kuidas sa oled selline, et osad su sõbrad on tuntud inimesed, osad on paadialused?” Aga mina usun, et on nii, nagu ütleb mu väiksem laps: et vaadata tuleb südamega. Siis pole oluline, mis teisel inimesel seljas on, mis keelt ta räägib või kas tal on kõik hambad suus.”

Oma meest Toomast peab Inga väga lähedaseks sõbraks: “Neid inimesi pole palju, kellega olen tundnud hingelist kokkusulandumist.”

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid