3
fotot
(Kristjan lepp)
Jaga:     
Värske ajakiri

Eksperiment: ajakirjanik kohvikus ettekandjaks

Tramm on rööbastel sõiduk, samuti järjekord, millel lõppu ei paistagi. Olen kohvikus ettekandja ka trammiajal, kui inimesed tulevad lõunale ja iga minut loeb! 

Kõige keerulisem on kohvimasin. Vaatan seda õudusega: kaks aparaati, üks kohvi peenestamiseks ja teine valmistamiseks, peal hunnik nuppe, konksud ja tilad…

“Oi, see pole midagi keerulist,” hüüatab Kristjan (Kristjan Pukki on Revalis teenindaja ja turunduse praktikant – L. A.). “Mis kohvi sa tahad teha? Latte? Latte on espressopõhja peal. Võtad selle käpa, vajutad vasakpoolses reas seda nuppu…”

Ta käed käivad nii kiiresti, et tunnen end nagu Lollike Ivan vene muinasjutust. Ainult et mul on seljas ettekandja vormirõivas ja rinnas silt “Õpilane”. Kell on 9 hommikul ja järgmised kuus tundi töötan Tallinnas Müürivahe Revali kohvikus.

Juba haarab Kristjan kannu, et vahustada piima, ja nendib: “Vot piima vahustamist ma ei saa sulle õpetada.”

Tohoh?

“See on omaette kunst, pead tunnetuse käe sisse saama. Vaata, piim ei tohi hakata käes karjuma. Me ei tee seatappu!”

“Õige piimavaht on nagu sulanud jäätis,” torkab kõrvalt Elina (Elina Proskurina on Müürivahe Revali juhataja – L. A.).

Siuhh! Perfektne, ühegi õhumullita vaht on valmis, Kristjan kallab selle tassi ja joonistab vahu sisse lehekese. Säuhh! Õigest virnast õige alustaldrik. Hops! Tagumisest potsikust valge suhkru pakike. Selle kõrvale õige suurusega lusikas. Voilà!

Otsustan sealsamas, et püüan piima vahustamisest kõrvale viilida. Muid asju, millega aidata, on ju küll ja veel.

(Kristjan lepp)

“Mmmmm… Me võtaks putru…”

Noorpaar leti taga on hommikuselt aeglane ja segaduses.

“Millist putru? Meil on kaerahelbe, riisi ja manna,” teatab Elina.

“Mmmmm… Kaerahelbe…?”

“Moosiga või võiga?”

“Mmmmmm…”

“Võiga. Ja kaks kohvi.”

“Millist kohvi?”

“Mmmm…”

“Ükspäev küsiti mult kaks kofeiinivaba kohvi laktoosivaba piimaga ja kaks kõigevaba kooki,” muigab Kristjan. Kõigevaba kook ei sisalda gluteeni ega laktoosi. Ent kundedel on ka keerulisemaid toidutalumatusi.

“Ühel kliendil oli näiteks porgandiallergia,” meenutab Kristjan. “Siis jooksis mul küll korraks juhe kokku.”

Elina sabas teen ära nii-öelda “kuldse ringi”. See viib kassast läbi saali, kus inimesed oma jooke rüüpavad ja taldrikuid tühjendavad, siis restoraniossa ja sealt köögipoolele. Köögi uks on kahepoolne. “Sisse lähed alati paremalt ja välja vasakult,” õpetab Elina.

Loe edasi veebruari Eesti Naisest:

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid