Ele Kõlar tütar Sandraga (Erakogu)
Jaga:     
Elu lood

Sünnipäevalaps Ele Kõlari lapsepõlve esimeseks koduks Eestisse tagasi kolides sai tuba Neeme Järvi ema kodus (1)

Artikkel ilmus Eesti Naise kvartalilisa Elu Lood 2013. aasta talvenumbris. Siin lühendatud.

Ele Kõlar sündis küll Eestis, kuid ei mäleta varajasest lapsepõlvest kodumaal midagi.

Pereisa Erich Kõlar, kes lõpetas konservatooriumi dirigendina ja asus seejärel juhtima Filharmoonia estraadiorkestrit, vangistati ühel ringreisil ja saadeti 1950. aastal poliitilistel põhjustel Eestist välja.
Mees asumisel, isa vanglas, visati Ele ema Leelo konservatooriumist välja ja tänaval teda enam ei tervitatud. Ta sõitis aastase Elega mehele Venemaale järele. Belaja Holunitsa külas elati väikeses tares, kasvatati juurvilju, peeti kitse ja kanu. „Kits oli mu esimene lemmikloom,“ meenutab Ele, kelle esimesed teadlikumad mälestused on juba Kirovi linnast, kus pere elas ühiskorteris. Sinna mindi pärast Stalini surma 1953. aastal, kui olud muutusid lahedamaks. Kõlarid said tööle linna muusikakooli.

1953. aastal sündis Elele õde Kaja ja 1954. aastal vend Paap. Tagasi Eestisse tuli perekond esimesel võimalusel ehk 1956. aastal. Elama asuti Tallinnas Männiku teele, kus Neeme Järvi ema Elss andis neile kasutada ühe toa oma elamisest. Isa Erich sai 1957. aastal tööd Tartus Vanemuise dirigendina, kuid korterit sellega ei kaasnenud. Leelo ei kujutanud end kolme lapsega hotellis ette, Tallinnas oli ta alustanud tööd klaveripedagoogina – nii jaguneski perekond kahe linna vahel. Vanematele tekkisid peagi uued elukaaslased ja abielud.
„Meile pole kunagi väga seletatud, miks nii läks, aga kuna suhted isa ja tema uue perega olid head ning isa elas nagunii teises linnas, käies meil aeg-ajalt külas, siis palju küsimusi ei olnud,“ kirjeldab Ele. Erich Kõlar abiellus Vanemuise priimabaleriini Elena Poznjakiga ja 1961. aastal sündis neile poeg, helilooja Margo Kõlar. Ema Leelo uueks abikaasaks sai insener Guido Targo ehk onu Guido, nagu lapsed teda kutsusid. 1959 aasta detsembris sündis perre pesamuna Mikk Targo.
„Me ei ole kunagi üksteist kõõrdpilguga vaadanud, et mis ajajärgust keegi pärit on,“ kinnitab Ele, „ja see on suur asi!“

Enne poja sündi ei tundnud Ele muusiku elukutse vastu erilist huvi. Ta käis hoopis ERKI ettevalmistuskursustel ja esines aeg-ajalt kooliansamblis solistina. Mõtted liikusid pigem kunstitegemise suunas. Tema kavaler ja esimene abikaasa Peeter Kaasik on nüüd Võrumaal tegutsev maalikunstnik.
Pärast keskkooli töötas Ele pakendivabrikus ja hiljem ARS-is. Algul sai Ele tekstiiliosakonda triikijaks, siis pesi tikkimislõngu, et need värvi ei annaks. Hiljem õppis tüdruk selgeks tikkimise. Kuna moes olid tikitud kindad ja kampsunid, valis ta selle töö. Tikkis ka lauljakarjääri kõrvalt, tassides endaga ringreisibussidesse kaasa suuri kokkukäivaid tikkimisraame. „Mulle meeldis see vabadus, et kaks korda kuus käid kohal, annad valmis tööd ära, räägid kunstnikega kavanditest ning hakkad jälle uutmoodi asja tegema.“

Sellesse aega jääb ka Ele lühikeseks jäänud abielu, mil ta kandis perekonnanime Kõlar-Kaasik. „Tegin seda, mida tollal oli kombeks meie ühiskonnas teha, kui laps oli sündimas,“ võtab Ele toonase abielu napisõnaliselt kokku. Peagi sündis 20aastasele neiule poeg, aga mees Peeter võeti sõjaväkke – kaheks aastaks. Ele jäi lapsega vanematekoju elama.

Esmakordselt olid õed Ele ja Kaja poplavale astunud 1971. aastal Kaja loodud ansambliga Venus. Noorem õde hoolitses grupi muusikalise arengu eest, kirjutas ise osa repertuaarist. Vanema õe ülesandeks oli välja mõelda esinemiskostüümid ja tantsuliikumine. Esinemiskostüümid sündisid Burda lõigete järgi. Üks kostüüm meenutas värvikombinatsioonilt Ameerika lippu ja tsensuur keelas selle ära – aeg oli selline.

1972. aasta kevadel mängisid Tombi kultuuripalees tantsuks ansamblid Merkuur, Venus ja Andromeeda, kus tegutses helirežissööri ja asjaajajana Raivo Sersant. Elest ja Raivost sai järgnevaks 18. aastaks paar. Nende tütar Sandra osales lapsepõlves kõigis ema tegevustes ning on ka ise öelnud, et sai laulu-, tantsu- ja esinemispisiku emapiimaga kaasa.

Lauljakarjäärist loobus Ele pärast õe surma 1994. aastal. Ta asus moefirmas Bastion müügitööd tegema, on tegutsenud aastaid ilutoodete müügi alal.

Tütar Sandra: „Ema kõrvalt olen õppinud, et vanus pole üldse määrav. Tal on sees nakatav reisipisik, seiklus- ja vabadusjanu.“

1 kommentaar

R
RoN  /   20:08, 6. veebr 2018
Платить за электричество в 2 разы меньше не нарушая закон реально! Советую абсолютно каждому ознакомиться с этой статьей http://abrevia.me/savingbox электрика с более чем 20 летним стажeм. Лично я пользуюсь этим методом и очень доволен!a

Loe ka neid lugusid