(Arvo Tarmula)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Tõnu Ots: Kui iga naine ei sünnita enda asemele tütart, siis me sureme välja.

Lugu ilmus Eesti Naises 2014. aasta maikuus. Siin lühendatud.

Kas teadsid, et omal ajal dr Noormanina tuntud psühholoog Tõnu Ots töötas 1980ndate lõpul ka Nõukogude Naises?

Meenutab Tõnu abikaasa Mare Ots, kes töötas ajakirjas majandus- ja tööstuslugude osakonna toimetajana 1975. aastast. “Tõnu oli mitme haridusega psühholoog, õppejõud, olnud perenõuandla, usaldustelefoni ja tutvumisteenistuse asutaja. Arvati, et sellist pagasit on ka naisteajakirjas vaja kasutada. Ega me ninapidi koos olnud, toimetuse osakonnad asusid eraldi tubades.”

Tõnu: “Sattusin Nõukogude Naise toimetusse, kui endist töökohta – ajakirja Noorus – reformima hakati. Leiti, et Noorus on liialt kodanlik ja loomeinimesed nõuavad liiga suuri vabadusi. Ka dr Noormanni rubriik pandi kinni… Nõukogude Naine oli sama korruse peal ja seal oli just koht vaba. Töötasin seal veidi enam kui kaks aastat. Kirjutasin sooerisustest seeria artikleid “Sündinud meheks või naiseks”. Siis leiti, et peab olema mehelik vaatenurk...

See oli aeg, mil avastati, et on ka teistsugune nägemus naiselikkusest ja mehelikkusest kui senised arusaamad. Et naiselikkus naise hinnanguis ei lange kokku mehe arvamusega naiselikkusest ja vastupidi. Kas või see, et naine püüab oma emantsipatsioonis üha rohkem sarnaneda mehega ja täita mehe sotsiaalseid rolle temaga võrdselt. Samuti nagu poisikeseohtu mehed peavad mehelikkuse kõige tähtsamaks omaduseks jõudu, eakaaslastest tüdrukud aga soovivad poisis, kellega käia, näha hoopis vastupidavust, kõlblust ja arukust.

Samas mees ei oota naiselt eelkõige mitte sotsiaalseid, vaid personaalseid omadusi – mõistmist ja usaldust. Kuna mehed ei sünnita, siis on ka emadus erinevalt koteeritud. Mehed on valmis rohkem rabama ja teenima, et naisel oleks hõlpsam toime tulla emana.”

Mis on naise kujutamisel muutunud?

“Naise sotsiaalne staatus ja roll on teisenenud ka seoses inimkonna vananemisega. Me pole kunagi elanud nii vanaks kui praegu. Kahjuks ei liitu need elamiseks juurde antud aastad noorusega, vaid just vanadusega. Meil on tekkinud suur elanike grupp – suhteliselt terved, hästi haritud ja aktiivsed eakad naised, keda seksuoloogias postfertiilseks eagrupiks nimetatakse. Nemad moodustavad suurema osa turistidest, juhivad MTÜsid ja heategevusliikumisi, kasvatavad lapselapsi. Kui nad ka meie elu ei näi mõjutavat, siis välispidises pildis avaldavad nad hoopis suuremat muljet kui 30 aastat tagasi. Neid tuleks hoopis enam kaasata tööhõivesse.

Muutunud on ka soorollid. Kunagi idealiseeriti töötavat naist; praegu rõhutatakse naise majanduslikku edukust ja silmatorkavust. Emalikku naist nii palju ei eksponeerita, emadus justnagu ei kuulukski naiselikkuse juurde. Aga kui iga naine ei sünnita enda asemele tütart, siis me sureme välja. Seda ei saa kellelegi ette kirjutada, see peab olema missioonitunne. Praegu lokkab meil arusaam, et laps on kallis, segab karjääri, või siis ka põhimõte, et maailm on liiga kuri, et siia uusi lapsi sünnitada. Sellist hedonistlikku suhtumist on ajaloos laineliselt kogu aeg ette tulnud ja üllataval kombel on see just sõdade eel nii – võtta elult veel, mis võtta annab. Tänapäeval selle vahega, et on võimalus põgeneda teistesse maadesse.”

Kuidas on elada koos mehega, kes teab suhetest kõike?

Mare: “Eks probleeme on olnud, aga siis ütlen: sina ju tead, kuidas tuleb käituda! Mis me vaidleme, seleta ära, kuidas asjad on. Ega meil põhimõttelisi lahkhelisid ei ole olnud. Kui elupäevi jätkub, ei ole mingi kunst elada kuldpulmadeni. Naise tarkus on oluline, aga Tõnu ütleb, et tarkusest pole mingit abi, kui arukas olla ei suudeta.”

“Rääkimine ei aita alati, sõnadest võib valesti aru saada. Kui ei oska kuulata, siis pole rääkimisest mingit tolku. Kahjuks tänapäeval õpetatakse kõiki rääkima, aga kuulama mitte,” lisab Tõnu.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid