(PantherMedia/Scanpix)
Jaga:     
Kullafond

Kas eestlased on ebaviisakad? (4)

Kas eestlased on ebaviisakad?

Tekst ilmus Eesti Naises 2017. aasta jaanuaris.

Leidsin hommikul telefonist sõnumi Londonis elavalt sõbrannalt: kas sulle ei tundu, et meie eestlased oleme vahel hirmus ebaviisakad?

Ses küsimuses oli midagi, mis mind pikemalt mõtlema pani. Pariisi kolimise järel avastasin ühel hetkel, et olin asetanud eestlased ja prantslased omamoodi viisakuse kaalukausile, mille esimesed koos kõigi oma voorustega kindlalt ja sirgjooneliselt alla vajutasid, jätmata viimastele ainsatki võimalust. Mul oli kodumaast eemal viibides tekkinud teatud nostalgiline-patriotistlik sündroom, mis segas nii mõnigi kord Eestiga seotud asjadele objektiivse hinnangu andmist.

Mõistsin, et kohanemisraskused Pariisis on süstinud minusse omajagu kibestumist prantslaste suhtes. Tookord aitas üks croissant ja viigimarjamoos mõrul maigul haihtuda.  

Milleks tere?

Ent sõbranna küsimus äratas selle vana mõtiskluse taas ellu. Kas eestlane on ebaviisakas? Olen elu jooksul mõistnud, et välismaalasele (näiteks ühele tavalisele keskeurooplasele) tundub imelik ja ebaviisakas, et nägupidi tuttavale kolleegile öeldakse tere vaid hommikul ning kui päeva jooksul uuesti kohtutakse, sahisetakse vaikides mööda, silmitsedes ujedalt vastutulija õlga või näiteks põlve (veidi ohutum variant). Samuti on talle kummastav, et lifti astudes eestlane ei tereta, vaid eelistab tummalt lifti lage või mõne vastasolija kuuenööpi uurida (sel puhul on tegu riskialti eestlasega: kuuenööbist järgmine aste on juba võõra inimese silmad!).
Või võtkem veel üks näide – sõidab keskmine eestlane Tartust Tallinna ja istub bussis inimese kõrvale, keda ta ei tunne. See, et ta teretamata jätab, ei mõju kohalikele kombetult. Küll aga küsib istuja viisakusest, kas koht on vaba.

Ei taha tüli teha…

Ma ei tea, kas mul kui eestlasel on õigus kohtunik olla, aga minu arvates pole tegu ebaviisakusega par excellence, vaid ujeduse ja energiasäästmise vahepealse ilminguga. Ujedus, sõnadega ratsionaalselt ümberkäimine ning soov teistele mitte tüli teha võib aga viia äärmusteni, mis eriti just teisest rahvusest inimestele silma torkavad. Näiteks majutasime oma korteris Pariisis tuttavatuttavatuttavaid – eestlasi, keda me isiklikult ei tundnud, kuid kellega oli meil siiski üht-teist ühist. Õige pea oli meil aga selline tunne, nagu oleks tegu Airbnb-teenusega –külaliste jaoks oli tähtis vaid korter, meie ise olime aga justkui (ebavajalik) dekoor. Nad sulgesid ukse, et köögis omaette süüa teha, seejärel kraamisid kõik ära ja kadusid märkamatult teise tuppa... ja loomulikult sulgesid enda järel taas ukse.

Minu elukaaslasele (kes pole eestlane) oli selline käitumine vägagi üllatav. Tema oli eelmisel õhtul meile kõigile ühise õhtusöögi valmistanud, hommikul koos külalistega kohvi joonud ja Pariisi kohta soovitusi jaganud. Mina aga mõistsin, et tegu pole ebaviisakusega, vaid tahtmisega vähe tüli teha: toimetada märkamatult ja jätta kõikidele võimalikult palju hingamisruumi. Siiski pean oma elukaaslasega nõustuma: külas olles tuleks püüda arvestada oma võõrustaja kommetega.

Hinnates privaatsust

Teisalt naudin Eestis käies siinset privaatsust ja vabadust ka rahvarohkemates kohtades – just tänu eestlaste oskusele hinnata isiklikku ruumi. Pariisis ei julgenud ma pikka aega üksi kohvikus istumas käia, sest alalõpmata juhtus, et mõni härra tuli juttu puhuma. Pelgust tundsin ka poejärjekorras: ega müüja kipu ometi minuga tänaste uudiste üle mõtteid vahetama? Esialgu tuli see pigem keelebarjäärist, ent teatud hirm jäi alles hiljemgi, sest ma lihtsalt ei soovi võõrastega ilmaasju arutama hakata.    

Pardon ja merci

Minus tekitab hea tunde, kui tänaval ruttan ja mulle teed antakse, ilma et peaksin selleks soovi avaldama. Kitsastel tänavatel kõndides ei ole ruumi kolmele (ega tihti kahelegi) kõrvuti kõndivale inimesele! Seepärast arvestavad jalakäijad teiste möödujatega automaatselt ning see ei pea käima ette ja taha vabandamise saatel. Pariisi külastades ütlevad sõbrad mulle tihti, et inimesed on siin nii viisakad: ütlevad mööda minna soovides alati pardon ja seejärel merci ja siis jälle pardon ja merci. Pariisis elades olen aga selle käitumismustri peale jõudnud nii üllatuda, ahastada, vihastada kui ka sellele vastu sõdida. Ja siis lõpuks käega lüüa – enamjaolt ei liiguta prantslane end enne, kui oled talle kaks korda pardon öelnud, et pääseda edasi kohast, kus ta parasjagu on otsustanud seisma jääda.

Viisakust vaagides meenub mulle üks naljakas seik ajast, mil olin alles Pariisi tulnud. Minu tutvuskonda kuulus ka üks eestlanna Pariisis, kes leidis, et eestlased on ebaviisakad ja muidu kitsarinnalised. Ta võttis kätte ja luges minu Eestist saabunud (täisealistele ja teovõimelistele) külalistele sõnu peale, et koridoris tuleb kõigile bonjour öelda. Minul oli sellist lasteaiakasvatajalikku noomivat õpetuskõnet aga piinlik kõrvalt kuulata.

Tunnetuse küsimus
Ma ei usu, et eestlased oleksid võrreldes teiste rahvastega teab mis ebaviisakas nähtus. Eks meil kõigil ole oma kultuurilised iseärasused. Võõristust tekitab ilmselt just eestlaste rahulikkus-ujedus, mis võib võõrale näida liigse külmuse ja kõrkuse, mõnel juhul ka ebaviisakusena. Samamoodi tundub prantslaste pidev vajadus iga toimingu juures palju (asjatut) kära teha põhjamaisele hingele veidi upsakas ja vahel lausa egoistlik.

Viisakus on suuresti kokkuleppe ja tunnetuse küsimus, mida võrdleksin värvide tõlgendamisega. Näiteks leian end tihti vaidlemas rohelise ja sinise värvitooni üle – kummaga on tegu? Kas see kleit on roheline või sinine? Kui minu silm näeb ja minu aju tõlgendab teatud värvi rohelisena, kuidas saab siis keegi väita, et ma näen tegelikult sinist? Hea küll, tänapäeval on võimalik värvusi arvutiga kontrollida, aga teadmine, et mingi tooni nimetus on ametlikult sinine, ei muuda fakti, et mina tunnetan seda rohelisena.

Olen prantslastele peale administratiivsete asjade asjatult keeruliseks ajamise ette heitnud ka meilidele mittevastamist ja vastuste lootusetut hilinemist. Ja ennäe imet – avastan nüüd, et olen kirjutanud pikalt viisakusest, kuid sõbrannale, kes mind oma küsimusega seda tegema ärgitas, pole ma endiselt vastanud. Kah mul täpset eestlast, kah mul viisakust!

4 kommentaari

E
eestlastel  /   20:11, 2. veebr 2018
pole mingeid maneere - see pole mingi saladus. Oleme vastu võtnud külalisi Eestist aga enam kahjuks ei saa seda teha, neil pole isegi elementaarset viisakust ja ei mingit väärikust...reisitakse välismaale käsipagasiga...? teretada ei oska, hügieen olematu, lapsele pole isegi paar dollarit taskuraha...
E
ei ole nii  /   08:56, 3. veebr 2018
tööle tulles teretame kõiki kes toas. ka tänaval, poodi sisenedes. siin ei saa kõiki ühe vitsaga lüüa. küll aga sooviks, et turismifirmad ei teeks liiga tihedaid külastusi ühe päeva jooksul. jookseme nagu lambakari ja vabandame iga 10meetri tagant.
E
ei saa  /   10:08, 3. veebr 2018
esimesest kommentaarist aru? Miks ei või reisida välismaale käsipagasiga? Vähem pagasit= vähem muret. Sageli kaob ära antud pagas hoopiski ja vajalikke asju ei saagi niipea kätte.
R
RK  /   22:48, 3. veebr 2018
Mulle tundub, et eestlaste seas ei kohta sageli enesekindlust, avatust ja sotsiaalset initsiatiivikust. Ei märgata või ignoreeritakse ümbritsevat keskkonda ning inimesi, kes pole tuttavad. Ollakse harjunud lävima ainult oma sõpradega ja võõraste nägudega seltskonnas naljalt ei räägita, kui just väga vaja pole. Nii on turvalisem, mugavam, ei pea pingutama. Samas, kui satutakse üksi võõrasse seltskonda, siis on pigem hea meel, kui keegi teine võtab vaevuks teha esimese sammu ja alustab vestlust (kuigi siin tekib paljudel ka hirm, et äkki see võõras on tüütu ega saa enam lahti).
Oma osa võib olla sellel, et meie kasvatuses ei pöörata suhtlemisoskuste arendamisele erilist tähelepanu või tambitakse see juba lapsepõlves ja koolis maha kriitikaga. Kes elanud mingi aja välismaal, on sageli avatumad, tähelepanelikumad, arvestavamad teiste inimeste suhtes, sest sealne suhtumine ning kombed jäävad külge ja üksi omaette nohisedes kaugele ei jõua.

Loe ka neid lugusid