(Aldo Luud)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Valdur Mikita: “Suures armastuses on alati midagi ohtlikku.”

Artikkel ilmus Eesti Naises 2014. aasta detsembris.

Eesti üks unikaalsemaid mõtlejaid Valdur Mikita oma eraelu ei avalikusta. Tema vaist ütleb, et seda pole vaja.

Tal pole isegi Facebooki kontot, telefonist ja meiliaadressist piisab. Olles tohutu üksindusevajadusega inimene, tundub talle, et tänapäeva maailmas on suhtlemist liiga palju. Aga naised meeldivad talle väga.

Viis päeva nädalas üksi

Üksiklane Valdur Mikita siiski ei ole, kuid 40ndatesse eluaastatesse jõudnuna on tal viimaks võimalus elada meelepärast elustiili. Viis päeva nädalas on ta üksinda ja kaks veedab inimeste seltsis. Ja ainuüksi telefonivestluse põhjal võib järeldada, et tegu on heasüdamliku, tähelepaneliku ning osava suhtlejaga.


Valdur on iseendale tööandja. Ta on õnnelik, et kohe pärast esimest raamatut “Metsik lingvistika” (2008) ei sadanud kaela kuulsuse- ja tähelepanulaviin.
“Lingvistilise metsa” edu šokeeris teda kui üksikut hunti. Ühtäkki hakkas kannatlikult üles ehitatud üksildase-elu meeletu kiirusega lagunema ja Valdur ei tulnud tohutu tähelepanuga toime sinnamaani, kuni õppis ütlema ei.

Kuna Valduril on bakalaureusekraad bioloogias ning semiootikat õppis ta alles pärast seda, töötas ta mitmeid aastaid biotehnoloogia- ja ravimifirmades ning elas vahepeal isegi Tallinnas. Enne kindla töökoha hülgamist tegi ta tööd poole kohaga, kuni jõudis oma unistuseni – hakkas iseenda peremeheks.

Tööl käimine ja päristöö

“Minu esimene valik ei ole kunagi olnud see, et käin kellast kellani tööl,” nendib ta. “Tööl käimine segab päristöö tegemist ja raiskab aega.”

Valdur tunnistab, et üksinda töötada ei ole sugugi lihtne, see nõuab suurt enesedistsipliini. Aga ta ärkab hommikuti piisavalt vara ja kell 9 alustab tööd. Umbes pooltele esinema kutsujatele peab ta ära ütlema just seepärast, et muidu ei jääks töö ja kirjutamise jaoks aega. Esinemisi ja Eestis ringi käimist on viimase aasta jooksul olnud väga palju. Valdur naerab, et teda võib nimetada Erik Tohvriks kuubis, sest tihti on kuulajaks publik vanuses 65+. Ta imetleb siiralt paljusid parimas eas pensionäre, kes näevad välja õnnelikud ja nutikad. Noor olla on tänapäeva Eestis tema arvates märksa raskem.

Rakveres sündinud ja hiljem Tarvastu vallas Suislepas üksildases talus metsade ja põldude vahel üles kasvanud mehe lapsepõlv oli tore. Noorus osutus aga raskeks eluetapiks. Ülikooliaastatesse jäid tundliku natuuriga noormehe eneseotsingud ja maailmavalu. “Läheb kaua aega, kuni õpid ennast viimaks kaitsma iseenda liiga ergu närvikava eest,” on ta veendunud. “Tunnen, et nüüd on elu palju lihtsamaks läinud. Mida vanemaks saad, seda lihtsamaks ja selgemaks elu vähehaaval muutub.”

Valdur Mikita arvates seab inimene oma elu kokku kolmest asjast: tööst, hobist ja suhetest. Kui midagi on viltu kas või ühega neist, kui keskikka jõudnuna avastatakse, et maja on ilus, aga vundament ei kanna, siis tekibki kriis. Oma üleelatud kriisi põhjusteks peab ta mingil määral kõiki kolme.

Metsas eesmärgita

Nüüd elab mees, kes on oma elus palju metsas käinud, metsast mõelnud ja kirjutanud, Tartumaal metsade keskel. Suvel käib Valdur metsas peaaegu iga päev, talvel paar korda nädalas. Viimastel aegadel läheb ta sinna sageli ilma igasuguse eesmärgita. Ta leiab, et metsast ei tohiks liiga palju rääkida. Ka ta ise ei räägi kunagi kõike hinge tagant ära. “Mulle meeldib, kui inimene on saladus,” sõnab ta.

Valduri arvates on suure üksindusevajadusega inimestel lihtsalt huvitav iseendaga olla. “Iseendas on soppe, mida sa võid ikka ja jälle avastada, asju, mis sind ennastki üllatavad.”

Praegu on Valduri elus loov ja tegus aeg ning ta julgeb öelda, et tal pole mitte mingeid eesmärke. “Ma olen liiga palju näinud inimesi, kes on oma eesmärgi ohvrid. Elu eesmärgistamisega ei tohi liiale minna.”

Talle meeldib indiaani mõttetera, et kõik teed viivad metsa ja metsast läbi, aga pärale ei vii need kunagi. Ainus, mis viimaks loeb, on see, kui küsida iseendalt, kas sellel teel on südant. Kui on, siis see ongi õige tee.

Juba lapsena sai Valdur Mikita aru lihtsast asjast: kirjutamine algab mõtlemisest. Tema käsikirjad koosnevad paljude aastate jooksul kogutud mõtetest. Näiteks “Lingvistilisest metsast” leiab ka paarikümne aasta taguseid mõtteid, kuigi suurem osa neist on kirja pandud siiski hiljem.

Valdurile meeldivad meestetööd – need, mida saab teha õues. Niisiis armastab ta lihtsaid maatöid, näiteks puude lõhkumist, maa kaevamist, heina niitmist. Siseruumides suudab ta ainult kirjutada. Ent kirjutamine ei ole Valduri ainus kirg, hobi ja kiusatus, talle meeldib ka jalgrattasõit. Teda vaimustavad ka targad inimesed, kuupaiste, lõkketuli, mesilased ja torm.

“Selleks, et midagi sünniks, pead olema pühendunud ja tegema kõvasti tööd,” lausub Valdur Mikita. “Ma arvan, et kõik arvestatavad kirjanikud on tegelikult meeletud tööloomad, kuigi nad püüavad jätta mulje, et kõik sünnib justkui iseenesest.”

Üle kuue tunni päevas kirjutada ei ole siiski võimalik. Talle meeldib üks Voltaire’i ütlus: kui sa oled noor, siis tuleb armastada nagu pöörane, ja kui sa oled vana, siis tuleb töötada nagu kurat. Keskeakriis tekibki siis, kui tahetakse korraga teha mõlemat.

Armastus – taeva and

Armastuse puhul usub Valdur taevalikku ettemääratust. “Mingi hetk on liblikad kõhus ja sa tunned selle ära,” ütleb ta. “Minu meelest asubki armastuse häll kõhus. Ja mulle meeldib väga sõna “kõhutunne”. Armastus on taevalik and, sa võid selle vastu võtta või tagasi lükata. Tõelist liblikat oma kõhust juba minema ei aja, tema mürgeldab omatahtsi – selline on elu seadus.”

Mikita tõdeb, et armastus on paratamatult risk, teinekord isegi sõda. Ja armastuse deemonile võib ka kergesti alla jääda. Aga teist võimalust ei ole. Ta usub, et inimene on oma loomult riskeerija.

“Suures armastuses on alati midagi ohtlikku,” lisab ta. “See on nagu tohutu bensiinitünn. Me võime kõik õhku lasta, kui ei oska sellega ümber käia.”

Elus on Valdur jõudnud tundmuseni, et lähisuhetes on jäme ots naiste käes. Ta usub trafaretset ütlust, et mees on pea ja naine kael. Ennast peab ta üpris keeruliseks inimeseks, kellega naistel ei ole lihtne, sest naisel on raske hakkama saada suure üksindusevajadusega inimesega.

Naiste puhul hindab ta osavust meeste elu juhtida. “Mees on mõnes mõttes reptiil,” nendib ta. “Mehe reaktsioonid on lihtsad ja vahetud. Naine on nagu elektriinsener, kes ühendab vooluringi õigesti või laseb kõik suure pauguga lühisesse, mees on pigem dünamo, kes väntab elektri juhtmetesse.” Kaval naine jätab alati kaasale mulje, et just mees on see, kes lambi põlema paneb, kuigi tegelikult on asi vastupidi.

Õnneliku kooselu üks võti on, et teist inimest ei tohi jõuga murda.

Naistest ja meestest

“Kui naine on piisavalt nutikas, on mehest võimalik täitsa palju välja pigistada, võib-olla teda isegi muuta,” on Valdur kogenud. “Meestele tegelikult meeldib naistele järele anda. Aga naistel tuleb see õige hetk ära tabada. Nutikas ja kaval naine on mehe jaoks seksikas ja atraktiivne. Ta teeb sind ära ja see ongi hetk, kui mehed annavad järele.”

Mehed, eriti eesti mehed, ei ole Valduri arvates suuremad sõnaseadjad ja enamik nende öeldud pahuratest märkustest tuleks lihtsalt kõrvust mööda lasta, tavaliselt unustab mees ka ise need samal hetkel.

“Aga kui mees ütleb midagi ilusat, siis on tal enamasti tõsi taga,” vastab ta küsimuse peale, kas näiteks öeldes naisele, et sa oled ilus või ma armastan sind, mees tegelikult nii ei mõtlegi.

Mis puutub naistele stereotüüpselt omistatud virisemisse, siis Valduri arvates on väike virisemine omal kohal, kuid näägutamine on üldjuhul mehele laastav ja sellest peaks tark naine hoiduma.

Sõnakehvusest hoolimata ei saa järeldada, et meestel puuduksid tunded. Valdur on jõudnud huvitava järelduseni, et kui eesti naised ei erinegi nii väga lõunamaistest naistest, siis põhja ja lõuna mehed elavad seevastu nagu erinevates universumites. Ka arvab ta, et mees ei saa elus üksinda hakkama, aga naine saab.

Valduri sõnul ei mõtle mehed erinevalt naistest üle. “Üldiselt mees mõtleb just nii palju kui tarvis,” nendib ta. “Mehe poolt hoolimatult pillatud repliik ei tähenda enamasti mitte midagi. Meeste öeldud sõnad ei tähenda üldiselt ei head ega halba. Naiste jaoks on sõnadel alati kas positiivne või negatiivne tähendus. Meeste ja naiste peamine erinevus seisneb selles, et mehed ei mäleta kunagi, mida nad on öelnud, naised seevastu ei unusta kunagi, mida neile on öeldud. Võiks öelda isegi nii, et kui naise psüühika koosneb peamiselt talle öeldud sõnadest, siis meeste psüühika koosneb sõnadest, mis ta on ütlemata jätnud. Meeste ja naiste traagika on seetõttu täiesti erinev.”

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid