(Tiina Annamaa)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Epp Maria Kokamägi: "Ma loodan, et kui inimene märkab ümbritseva elu ilu ja hakkab sellesse uuesti respektiga suhtuma, siis see päästab maailma."

Katkeid 2015.aasta detsembris Eesti Naises ilmunud artiklist.

“Loodus mõjub mulle tohutult, kui lased ta enda ligi, elad samas rütmis. Meil on siin enamasti väga tuuline, seega ilmateate jälgimine on tava, et suuremaid töid plaanida. Maal elades on iga hommik ja õhtu erinev,“ ütleb kunstnik Epp Maria Kokamägi enda ja kunstnikust abikaasa Jaak Arro Sepamaa talu kohta.

Varaste tõusjatena siirdub kunstnikepaar esmalt koerte ja kassiga mereringile. Pärast hommikukohvi (Jaak) ja -teed (Epp Maria) läheb kumbki oma loominguga tegelema ehk tööle. Epp Maria maalib endisest laudast tehtud ateljees, endale on Jaak ehitanud värava lähedale puutöökoja.

Kell kolm pärastlõunal kohtutakse köögis tee- ja kohvipausiks. Kas enne või pärast seda tuleb aega leida maal hädavajalikuks: suvel aiatööd ja muruniitmine, talvel lumelükkamine ja puude tuppa toomine. Õhtu poolegi tehakse loometööd, kui perenaine just õhtusööki ei valmista. Enne pimedat on vaja veel üks merering teha ja postkastini jalutada.

“Õhtuti vaatame vahel DVDdelt väärtfilme, meil on päris korralik kogu. Meil Jaaguga on mõlemal ajaloohuvi: vana maailma hukk, aristokraatide kadumine, ilu hääbumine… Maailm on nüüd nii sassis, kurjus võidutseb, aga mitte lõplikult, sest kaalukauss on valguse ja inimlikkuse poolel. Ma loodan, et kui inimene märkab ümbritseva elu ilu ja hakkab sellesse uuesti respektiga suhtuma, siis see päästab maailma.

Meist ei ole barrikaadidel karjujaid, aga me püüame luua maailma ilu juurde. Kui on rohkem neid, kes seda mõistavad, on headustki enam. Oma lapsi ja lapselapsi püüame kõiki headeks inimesteks kasvatada. Ja kasvatust annad läbi ilu. Ära murra lille – see on ilus –, ära kiusa looma – ta on elu! Oleme väga tegusad inimesed ega looda, et teine teeks midagi sinu eest ära. Üha loome, ehitame elu üles, pürgides järgmisele tasandile. Ka oma elus – et oleksid mugavused, ilu…”

Veel on kunstniku elus olulised loomad: “Mul on alati keegi olnud. Alates kilpkonnast, hamstrist ja jänesest, kes elas kunstihoones kraanikausi all kapis. Nüüd kuuendat aastat kaks koera ja kass. Mul olid juba väiksena mänguasjadeks loomad – isa tegi mulle puust loomi. Olen talitaja loomuga, aga füüsis on mul nõrk, ilmselt ämbritega loomadele vett kanda ei jaksaks.”

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid