(Erakogu)
Jaga:     
Kullafond

Katrin Karisma varalahkunud Helle Reet Helenurmest: "Meie vahel hakkas mängima konkurents – sel ajal, kui rolli ette valmistasime, me ei suhelnud üldse." (11)

Artikkel ilmus Eesti Naise kvartalilisa Elu Lood 2015. aasta kevadnumbris. Siin lühendatud.

Va­rakult meie seast lahkunud näitlejat Helle Reet Helenurme aitavad meenu­tada sõb­ranna Mare Tuudelepp, poeg Pearu Helenurm, ja lavakooli kursusekaaslane Katrin Karisma.

„Saime tuttavaks, kui tema oli viie- ja mina kuue­aastane,” meenutab sõb­ranna Mare, sama kaunis ja malbe naine kui Helle-Reet isegi.

Ema Ilse kasvatas Hellet üksi. Isa Udot polnud tüdruk näinudki. „Kui Helle lõpetas 7. klassi, siis kuulis ta esimese uudise oma isast. Isa ilmselt ei julgenudki endast märku anda, sest sõjaaeg oli ta pillutanud ela­ma Lääne-Saksamaale,” kahetseb Mare aja kurjust. „Mäletan, et istusime palgi peal ja siis Helle ütles: „Tead, ma kuulsin oma isast.”” Möödus aastakümneid, enne kui näitlejatar isaga kohtus.

„Helle oli olemuselt väga hea ja väga täpne nagu ta emagi. Ta oli heatahtlik, rõõmsameelne ja särtsa­kas tüdruk. Ta oli ilus, koolis üks ilusamaid, poiste pilgud olid ikka temal.”

SÜGAVAD SILMAD, SÜGAV ISIKUPÄRA

„Helle-Reet oli väga kinnine naine,” iseloomustab kursusekaaslane Katrin Karisma. „Kohtusime lavakas 1965. aastal, tema oli vanem. Olen kogu aeg selline olnud, et tahan kangesti inimestelt õppida, ilmselt sellepärast ma Helle-Reeda poole püüdlesingi. Ta oli põnev, ilus, teatud mõttes kõik imetlesid teda. Mäle­tan tema suuri sügavaid silmi ja kauneid kohevaid juukseid. Tol ajal elasime sellises ühiskonnas, kus noortel naistel polnud oma stiili kujundamiseks sel­liseid võimalusi nagu praegu. Aga Helle-Reet oli täies­ti eriline, tema väljanägemine oli nii huvitav. Ilmselt meeldisin ka mina talle.” Lähedasteks sõbrannadeks nad küll ei saanud, kuid pooldavat suhtumist oli ta­juda mõlemalt poolt.

„Mäletan, et ükskord sain temalt helekollase hommikumantli, see oli nii soe ja pehme,” heldib Katrin Karisma naiselikult. „Ilmselt oli ta selle isa käest Saksamaalt saanud. Mõtlesin seda kandes: „Issand, ma olen nii ilus, olen nagu Helle-Reet, nagu päike!” Kui ma abiellusin Peeter Jakobiga, moodus­tasime neliku: Kalju Komissarov (Helle-Reet Hele­nurme abikaasa 1967–1971 – autor), Helle-Reet, mina ja Peeter. Käisime neljakesi Helle-Reeda ema juures Koerus külas. Olime kõik üliõpilased ja see külaskäik on kooliajast meeles kui helge laik, otsekui „Kevade” Arno silme läbi – heinamaa, päikesepaiste...”

Kursuseõde meenutab, et Helle-Reet oli väga hu­vitava tämbriga ja väga musikaalne, ta mängis klave­rit ja laulis võrratult teist häält. Karisma kiidab, et Helle-Reet tundis elu ja inimesi: „Kui Kalju Komissarov tegi esimest üliõpilasfilmi, mängisime meie Andres Otsaga noori armastajaid. Näidendis oli traagiline kokkupõrge ja mina pidin nutma puhkema. Aga ma ei saanud nutta. Filmisime seda Toompeal lavakas, Helle-Reet jooksis nurga peale poodi ja tõi pudeli vii­na. Ta jootis mulle viina sisse ja ma hakkasin lahinal nutma, emotsioonidelt läksid kõik pidurid pealt ära.”

Näitlejatarid dubleerisid teineteist nimiosas Juhan Smuuli „Leas”. „See on näitlejate unistuste roll, seal on emotsioonide amplituud niivõrd suur. Tükk on raske, teemaks armastus ja usk. Mina tööta­sin Estonias, Helle-Reet Draamateatris. Meie vahel hakkas mängima konkurents – sel ajal, kui me rolli ette valmistasime, me ei suhelnud üldse, mõlemad vajasime oma ruumi. Kui tükk tuli välja, lahenes kõik, aga prooviperioodil on näitleja väga õrn.”

Ühtegi konflikti näitlejannadel omavahel ei ol­nud: „Mitte iialgi! Me kumbki ei armastanud konflik­te ja ta oskas ka niimoodi suhelda. Ta oli väljapeetud daam, samas oli Helle-Reedaga kerge koos olla ja ta tunnetas huumorit hästi. Kui tagantjärele salvestatud materjale vaadata, siis ta esines paljudes satiiri- ja komöödiasaadetes. Tema andumus tööle oli selline: „Kui ma seda teen, siis ma olen lõpuni kohal.” Ja see töötas, naljategemine on väga tõsine asi,” naeratab Katrin Karisma, kes peab Helle-Reet Helenurme oma eeskujuks. „Ta jagas oma elukogemusi mulle ka. Tund­sin tema puhul tõmmet.”

Helle-Reet oli Katrini poja ristiema. „Teisi kandi­daate polnudki, Helle-Reedal olid kõik head omadu­sed, mida pojale edasi anda.”

KAKS LEIBA KÄTTE

Sõbranna Marel on meeles Helle unistus, et kui ta ema saab 55, siis tema sünnitab lapse. Täpselt nii läks­ki. „Ta oli emaks saamiseks täiesti valmis, laps oli vä­ga oodatud. Ja ta armastas lapse isa (näitleja Hans Kaldoja autor) väga.

Muusik, ansambli Phlox klahvpillimängija, heli­looja ja tõlkija Pearu Helenurm on läbi ja lõhki ema laps, nii välimuselt kui ka iseloomult. Alati rõõm­sas tujus, äärmiselt sümpaatne ja vastutulelik. Otse­selt ja kaudselt on ema maailm poega kujundanud.

„Emaga seoses meenub, kuidas ta käis vanaisal Saksamaal külas,” kirjeldab Pearu esimesi mälestu­si emast. „Mina olin garantii võimudele, et ema tuleb koju tagasi, mina pidin maha jääma. Mäletan igatsus­tunnet, oli kergelt dramaatiline, kui ta jälle läks ja oli kuu aega ära. Mina oma kolmeaastase mõistusega täpselt ei hoomanud, kui kaua see ajatsükkel kestab. Mäletan suurt rõõmu, kui ema koju tagasi tuli.”

Palun Pearul end läbi ema kirjeldada. Mis on pojale emast sisse jäänud ja külge hakanud?

„Humanism, veendumus, et oluline on inimene ise,” arvab Pearu, kinnitades reeglit, et kunstnikud on ühiskonna hapnik, kes väldivad stereotüüpe. „Ema ei olnud usklik, olen ateistliku ja antiumbluu kasva­tusega. Oluline on sallivus. Kuna ma kasvasin ema kõrval teatris üles ja teater on kireva seltskonnaga koht, siis olen lapsest saati arvanud, et inimesed on erinevad ja elavad oma elu erinevalt. Mingit traumat nendest avastustest ei tekkinud. Ela ja lase teistel ela­da, see on baas-elufilosoofia.”

Pearu möönab, et sai äraspidisel kombel lapse­põlvest kaasa ka autoriteedipõlguse – mitte otseselt emalt, aga II maailmasõjas ja Siberis hukkunud lähe­daste tõttu oli perekond poliitiliselt kallutatud. „Koo­li läksin nõukogude ajal, mul oli asjadest oma arva­mus ja ma sain aru, kui autoriteedi positsioonil olev inimene ajas täielikku jama. Küllap oleme emaga mõ­lemad isepäised ja sõltumatud.”

Emalt päris poeg ka arusaamise töötegemisest. „Kui kasvad keskkonnas, kus töötegemine tähendab seda, et päeval tehakse proovi, õhtul minnakse lava­le, rahvas plaksutab ja siis järgneb lõõgastumine, võtad loomulikult selle skeemi üle.”

Enamik endistest teatrilastest tegeleb nüüd kas näitlemise või muusikaga. Pearu põlvkonna teatri-lapsed olid näitleja Juhan Ulfsak, Helle-Reet Hele­nurme garderoobikaaslase Mari Lille tütar, näitleja Elisabet Reinsalu, muusik Kristo Kotkas – kõik nad on kaarega lavale tagasi jõudnud. „Ega sul polegi va­likut. Töö pole mulle mitte tüütu kohustus, vaid mi­dagi, mida ma tahan teha.”

Väiksena laulis Pearu kõik Draamateatri etendus­te laulud ette ja salvestas esinemised kassettidele – ema tõi Saksamaalt plaate ja kassette, kodus oli kla­ver ... „Ema andis mulle kätte kaks leiba – pani mu korraga lastemuusikakooli ja inglise keele kallakuga Tallinna 7. Keskkooli.”

Helle-Reet Helenurm rääkis inglise, saksa, vene ja prantsuse keelt. Tema poeg on ema keelevaistu sün­dides kaasa saanud ja töötab tõlkijana.

Helle-Reeda absoluutset mälu on korduvalt kiide­tud, kuidas sinul sellega on? „Mul on kohutavalt halb mälu,” tõrjub Pearu.

Näitlejatari lavakõne oli väga kõrgel tasemel, tä­nu väljendusrikkale diktsioonile paluti teda aastast aastasse nii raadiosse järjejutte lugema kui ka pime­datele raamatuid helisalvestama. „Emal oli häälekool. Mina sain koolis korduvalt noomida, et ei osanud sõ­nu välja hääldada. „Kuidas sa ei saa, endal on ema näitleja?!” See [ema tuntus] oli pigem selline asi, mi­da sai mulle nina peale visata. Need, kes sellesse po­sitiivselt suhtusid, hoidsid selle enda teada.”

1989. aastal lasti Pearu esmakordselt üle piiri va­naisale külla. 13aastasele poisile oli see suur seiklus. Rongisõit läks läbi Moskva ja Valgevene, edasi Berlii­ni ja siis Hannoveri. „Eks ema oli kõige rohkem ele­vil, et kuskil on isa, ja vanaisa hoidis meiega meelsas­ti ühendust. Kasuks tuli seegi, et vanaisa uus naine oli väga tore inimene ja nendest said emaga head sõbrannad. Minu vanaema ja vanaisa olid omavahel kirjavahetuses, vanaisa polnud kodust ju vabatahtli­kult lahkunud. Aastakümned hiljem leppis vanaema teadmisega, et kuskil on uus naine. Elu läks edasi.”

LAPSEPÕLVE VAIMUKAS KERGUS

„Mul oli kohutavalt lõbus lapsepõlv,” ütleb Pearu sii­ralt. Palun lauset illustreerida teatraalse pildikesega.

„Mõni Draamateatri etendus oli niisugune, et kogu lava oli lapsi täis, näiteks „Pommeri aed”. Kuna me niikuinii teatris kaasas olime, pandi meid lavale. Mäletan hirmu – mitte selle ees, et pean lavale mine­ma, vaid selle ees, et ma ei saagi enam lasteaias käia, vaid pean näitlejaks hakkama. Ema rahustas mind maha, et ei pea.”

„Etendus, mida ma kõige rohkem olen näinud, oli „Päikesepoisid”, Üksküla ja Järvetiga peaosas. Vaa­tasin etendust parempoolsest loožist, kus oli suur tim­pan ja paar tooli. Tavaliselt läksin selleks ajaks koha­le, kui [etenduses] telekas plahvatas. Teatris on kra­pid igal pool ja ma kuulsin, kui värk pihta hakkas. Senikaua mängisin mõne näitlejaga suitsuruumis ma­let, kui teisi lapsi polnud, aga kui teised lapsed ka teatris kaasas olid, tekkis totaalne katastroof. Rikku­sime niimoodi mitu etendust ära! Kui laval oli vaik­ne koht, oli meil samal ajal vaja kindlasti lava taga suurte kolisevate ratastega kärudega ringi sõita. Lamedast dekoratsioonide vedamise kärust sai meie sõiduk,” jutustab Pearu muretult. „Kui palju kolistasime, saime sõimata, ja siis jätkus kõik endise hooga.”

Särtsakal ja seltskondlikul Helle-Reedal oli loo­duse poolt antud hea huumorimeel, oskus n-ö kõrge korrusega nalja teha – delikaatselt. „Näitlejate selts­kond hellitas mu huumorisoone eluks ajaks ära,” tun­nistab Pearu. „Õppisin juba väiksena, et nali ei saa tulla kurja vaevaga, nali tuleb ära peita, ja naljatege­mine on elitaarne oskus.”

Pearu Hele­nurm tegeleb muusikaga süvitsi, luues heliloomingut 15 aastat tegutsenud progerokibändis Phlox. „Mulle meeldib vanamuusika,” täpsustab ta, „keskaegne ja pigem ilmalik, aga kohati ka vaimulik. Seal on tonaal­sus, mis on mulle kogu aeg meeldinud. Ehk ajan ise­gi seda tonaalsust taga, aga teiste instrumentidega ja teises vormis, peidan selle sisse ära.”

Oma tegemistest rääkides on Pearu tagasihoidlik ja arvab, et kui ta tahaks tuntud olla, teeks ta teistsugust muusikat. „Olen lapsena näinud tuntuse varju­külgi, kõik ei suuda iseenda tuntust alla neelata.” Veel üks ema ja poja ühine loomuomadus – hinnata privaat­sust, et hoida kontakti päriseluga ja tegevustega, mil­lest teisedki huvitavat mõtlemisainet ammutavad.

Küsin Pearult, kas ema oli tunde- või mõistuse-inimene? Eluaegsel sõbrannal Marel pole kahtlustki, et Helle-Reet oli tundeinimene, muidu oleksid kõik elulised valikud ratsionaalsed olnud. Kolleeg Katrin Karisma leiab, et Helenurm, kes oli suure koomilise andega näitleja ja kel õnnestusid ka traagilised osad väga hästi, oli emotsionaalne, kuid teiste näitlejate­ga võrreldes siiski kontrollitud mõistuseinimene. Pearu valib muretult kuldse kesktee: „Ema oli mõle­mat, nagu ma isegi – väga raske on näppu peale pan­na. Ma olen tohutult ratsionaalne, aga kui ma tunde­inimene ei oleks, siis ei tegeleks ma muusikaga.”

6 kommentaari

H
H.R.Helenurm oli väga andekas näitleja  /   07:35, 26. jaan 2018
Katrin Karismaast küll temale konkurenti polnud, aga jäägu talle tema illusioonid
  /   08:17, 26. jaan 2018
Iga kord, kui K. Karismad teatritükkides laulmas kuulsin, imestasin, kuidas küll sellise häälega peaosi lauldakse. Tal ei ole ju absoluutselt pooltoone, heli tuleb pidevalt ühetoonilisena ja ei mingeid vahetoone, nii, nagu torust tuleb. Aga eks võlusõna oli ka tol ajal "mehed, kes otsustasid".
S
sest  /   09:54, 26. jaan 2018
Tal oli sära ja šarm, mida mõnel hea lauljal jälle polnud. Teatritükkides on põhirõhk ikka näitlemisel.
  /   10:54, 26. jaan 2018
Selle šarmiga on ka kehvasti...
L
leo  /   10:48, 26. jaan 2018
Karismal võiks häbi olla kadunud kolleegist halba rääkides jälle lehele jõuda.
L
Lea  /   13:50, 26. jaan 2018
Loe uuesti, ta ei ole tegelikult ühtki halba sõna ütelnud.
M
mis see maksab  /   14:43, 1. veebr 2018
sellisel häbi !!!!
Nii truu ja aus eesti suur näitleja
H
HRE  /   13:09, 26. jaan 2018
oli eriline neiu keskkoolis, tema kirjeldamiseks tuleks kõik need naiseilu kaunid sõnad ritta panna. Noormehed kogu aeg ümbritsesid teda ja olid võlutud. Kui tema ruumi sisenes, oli see kui astuks sisse... Elizabeth Taylor... Eriline ilu ja väärikuse aura... Selline võrdlus kerkib kohe silme ette. Olin selles koolis olnud 8. klassis vaid mõned päevad, kui vahetunnis ringi jalutades - lõpuklassi õpilane Helle lihtsalt tuli ja soojalt kallistas mind. Selliseid hetki tema puhul jätkus.
V
vabandust  /   13:12, 26. jaan 2018
HRH muidugi.
N
no anna arukest  /   15:28, 27. jaan 2018
aeg oleks memmekesel juba tagasi tõmbuda ja hakata tehtud pattude pärast kõigekõrgemalt andestust paluma
J
ju tal polnud ka rahakottiga meest,keda  /   14:41, 1. veebr 2018
ära ajada ja üle lüüa. Kas tõnu heitis silma,et ei kõlvanud rääkidagi.
Eestlaslik truudus on midagi suurt ja puhast.

Loe ka neid lugusid