5
fotot
(Kristjan Lepp)
Jaga:     
Varia

5 sekundi telgitagused: „Kes siis saabus? Operaator?” - „Oh, kes seda mäletab, rambipalavik ju!”

Äsja kinodesse jõudnud eesti filmitegijate „Paha lugu“ koosneb viiest lühifilmist, mis ühel või teisel moel räägivad praegu ühiskonnas aktuaalsel ahistamise teemal.

Ka Eesti Naise toimetajatel Annel ja Helinal oli ühes neist, Katrin ja Andres Maimiku „Jõulumüsteeriumis“ oma 5sekundiline kuulsuse hetk. Hämmastav, kui palju aega kulub selleks, et saada kätte need mõned sekundid!

Helina: Filmiti juba 2016. aasta jaanuaris.

Anne: Kõigepealt võttis Katrin Maimik sinuga ühendust. Mõtlesime, et ei tea mis teda ajendas...
Helina: Palusin stsenaariumi ka näha, sest kartsin, et äkki peab paljaks võtma

Olingi alguses pigem kahtlev, aga sina olid kohe nõus. No tõesti, miks ka mitte.

Anne: Põnev ju teada saada, kuidas filmi tehakse! Filmimise aega lükati aina edasi, hilisemaks ja hilisemaks.
Helina: Anti üks Mustamäe aadress, kus võttepaik pidi olema. Jõudsin esimesena kohale, võõra pererahva koju. Seisin siis võõra naisega tema kodus akna all ja vaatasin välja pimedusse. Võttegrupp oli alles eelmisel objektil.

Anne: Jah, see oli poole öö ajal, peale kl 22.

Helina: Kui siis rahvas tuli, viskasid kõik oma mantlid magamistoa voodile, suur kuhi oli.

Anne: Seal samas voodi serval pandi puudrit nina peale.

Helina: Ja vahetasime riideid.

Anne: Minu pluus oli liiga tume, sain sinult heledama pluusi – õnneks olid mitu set´i kaasa võtnud

Helina: Elutoas tõsteti mööbel täiesti ringi. Vist mitu varianti prooviti.

Anne: Jõuluvana kostüümis noormees Markus Habakukk tundus kuidagi tuttav. Tundsin ära, ta oli 2011. aastal meie ajakirja moeseerias modell olnud. Siis oli Markus veel gümnaasiumiõpilane, nüüd juba lavaka (vist lõpetanud) näitleja!

Helina: Rekvisiitoril oli mitu kotitäit asju kaasas – šampus, jõulutäht, küünlajalad, klaasid.

Anne: Korter muudeti nö pisut vanamoodsaks – kas meiesugused tüpaažid peaksid selliselt enda kodu kujundama?

Helina: Ja kes me üldse olime – sõbrannad?

Anne: Natuke kopitanud... vanapiigad?!  Ma kujutan ette, et vanem ja noorem õde + naabrimehest vanapoiss või ühe õe mees, aga teine üksik, nagu eesti statistiline näitaja.

Helina: No igal juhul oli neil tegelastel mingi mõte.
Anne: Maimik ju ütles, et teatud vanuses, blondid ja lõbusad – see on mulle mantrana kõrvu jäänud.
Helina: Kes seal siis veel saabusid – operaator ja valgustaja ja...?

Anne: Oh, kes seda mäletab, rambipalavik ju ikka ka!
Helina: Meil paluti istuda jõuluvana põlvele. Laulsime mingit jõululaulu?

Anne: Ma ei mäleta, kas filmilõigus mingit heli ka lasti, aga Maimik igal juhul ütles, et seda sinu naerulõkerdust tahaks kuulda!

Helina: Haha.

Anne: Jõuluvana oli nii õbluke, kadus meie alla ära. Natuke kartsin, et tal on raske... aga ta oli vapper – kõigutas meid põlve peal "kivid-kännud, kivid-kännud"!

Helina: Lõbus!

Anne: Meie fotograaf Kristjan oli ka vapper, muudkui pildistas!

Pidime mitu korda läbi mängima ja ikka hästi lõbusad olema... see ei tulnud pärast mitmendat korda enam loomulikult väja, minu meelest.

Helina: Vahepeal käisime köögis söömas. Perenaine oli teinud kohupiimapalle.

Anne: Ega see filmimine ka kauem kestnud kui 10 minutit, aga ettevalmistust oli palju.

Helina: Kõik kokku vist võttis tunnike või poolteist?

Anne: Millalgi pärast keskööd saime tulema.
Helina: Siis läks vahepeal hulk aega mööda. Teisi filme alles hakati tegema. Küsisime, kas oleme ikka sees või äkki on välja lõigatud  Nii et esilinastuseni läks 2 aastat.

Anne: Muidugi oli mure, et kas ikka saime sisse!  Esilinastus oli tore, teistmoodi rahvas kui muidu (moe)üritustel, kus käin. Tuttavaid nägusid ekraanilt palju.

Helina: Arvasin, et äkki on hirmus vaadata, aga need mõned sekundid lihtsalt vilksatasid mööda.

Anne: Uhke tunne oli, naljaga pooleks.

Helina: Jah, lõbus oli!

(Kristjan Lepp)

(Kristjan Lepp)
(Kristjan Lepp)
(Kristjan Lepp)

Loe ka neid lugusid