(Kristjan Lepp)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Piret Krummi jaoks oli just see elu muutev otsus (1)


Artikkel ilmus Eesti Naises 2014. aasta septembris

Tõestisündinud lugu Pireti lapsepõlvest? Kui järjekordne ajakirjanik talt palus, et väike armas tüdruk räägiks oma emast ja isast, põrutas Piret, et ta on lapsendatud. “Isa naeris pärast tükk aega...”

Piret jätab väga söaka mulje, kuigi tunnistab, et see ei vasta tingimata tõele. “Kindlasti ei ole ma enesekindel, vaid lärmakas ja tihti liiga otsese ütlemisega. Ma olen kohati liiga enesekeskne ja sõidan palju teistest üle. Olen sellepärast saanud väga väärtuslikke õppetunde. Enesega hakkamasaamine on tähtis, aga seda ei tohiks teha teiste arvelt.”

Kahtlemata on Piret ka isepäine. Reaalkooli 8. klassis jäi ta matemaatikas suvetööle. Tüdrukule leiti abiõpetaja – tore vanahärra, endine tuubamängija, kellega sai lisaks matemaatikale rääkida ka muusikast (Piret kasutas seda võimalust ohtralt). Ta tegi tasemetöö uuesti ja sai peaaegu maksimumpunktid. Vaata kui tore, rõõmustasid õpetajad. Tore jah, leidis ka Piret ja võttis oma paberid koolist välja. “Kuidas ma seda lapsena üldse teha sain?” imestab ta tagantjärele.

Pireti isa, aga eriti ema olid muidugi endast väljas. Mis mõttes nende laps teatab, et tal pole rohkem haridust vajagi kui 8 klassi?! “Muidugi oli mu ema see, kes siis mööda eri koole tuuseldas ja lõpuks Vanalinna Hariduskolleegiumiga kontakteerus. Ilmselt tänu ema vastupandamatule sarmile võeti mind hoolimata kehvadest hinnetest armulikult kooli vastu.”

Tagantjärele oli see Pireti jaoks elumuutev otsus. “Enne arvasin, et ei lähe elu sees näitlejaks. Aga VHKs oli teatriklass, kus mu vaateväli maailma suhtes muutus ja siis... proovisingi lavakasse.”

Lavakooli katsed ei alanud Piretile hästi. Ta mäletab, kui kehvasti tundis end sisseastumise esimeses voorus – säravad poisid ja tüdrukud esitasid mängeldes oma laule ja luuletusi, samas kui Piretil kiilus mõte täiesti kinni. Komisjonis istusid ju Elmo Nüganen, Ingo Normet, Anu Lamp...

Tuli Pireti kord. Ta kogus end hädapärast kokku ja ütles, et laulab. Setokeelne “Setu hõbe” oli tal peas koolibändi tegemise ajast ja Piret end tagasi ei hoidnud. “See laul mu päästis, äratas üles,” arvab ta. Edasi läks juba libedamalt.

“Kõige suurem proovilepanek on olla sina ise. Tahan olla võimeline iseendana hakkama saama, olla Piret Krumm on minu kõige suurem väljakutse. Kuidas see käiski: nii heas kui halvas, nii vaesuses kui rikkuses ja nii edasi… Aga sellist ülesannet ei lahenda keegi üksi. Selleks on sinu ümber need, keda sa armastad ja kes aitavad sul hingata.”

“Püüan endas õrnust kasvatada,” nendib Piret. Ta on harjunud enda eest seisma, ohjade lõdvakslaskmine ei tule kergelt. “Kui keegi sind lööb, löö vastu,” õpetas ema, kui väike Piret läks lasteaeda. (“Ise muidugi esimesena lüüa ei tohi, seda õpetas elu.”)

Kuid Piret tunnetab ka, et haavatavus ja tundlikkus käivad näitleja elukutse ja üleüldse inimeseks olemise juurde. Lavale astudes püüab ta olla ses hetkes kõigi oma meeltega. Tahab mängida loo mõtet nii, et see pealtvaatajas juurduks – et temas midagi muutuks ja oleks, mida sellest õhtust kaasa võtta. “Võime inimesi endaga kaasa kutsuda, rännakule iseendasse,” sõnastab Piret oskuse, mis on heal näitlejal.

1 kommentaar

E
Elu  /   11:25, 20. jaan 2018
Palju õnne, Piret! Oled alati särtsakas ja kaunis.

Loe ka neid lugusid