(Kristjan Lepp)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Mailis Reps: „Meie, naised, tahame ju ikka jätta muljet, et kõik sujub väga hästi, kuigi tegelikkuses on raske.“ (2)

Artikkel ilmus Eesti Naises 2016. aastal. Siin lühendatud.

Riigikogu liikme Mailis Repsi kabinet Toompeal annab selgeid vihjeid, et siin viibivad vahel ka lapsed. Nõupidamiste laual lebab värvipliiatsite karp, kapi kõrval pargib lapsevanker. Siin on ka mänguasjade koormaga mänguauto.

Kui Mailis esimest korda haridusministriks sai, kandis ta veel nime Mailis Rand. Tema teekond poliitikasse oli alanud aga juba varem. “Liitusin erakonnaga, kui olin Akadeemia Nordis üliõpilaskonna esinduse esimees ja Eesti Üliõpilaskondade Liidu (EÜL) volikogu liige ning ministri nõukoja liige. Sealt tekkisid poliitilised kontaktid,” meenutab ta. “Edasi viisid õpingud mind pea kümneks aastaks Eestist välja ja tagasi tulingi haridusministriks 2002. aastal.” Ajalehed kirjutasid tollal uuest ministrist kui välismaal õppinud noorest hakkajast naisest, kes pälvis tähelepanu oma kickboxiharrastusega.
Kui Keskerakond läks opositsiooni, tuli Mailis riigikokku. Pärast valimisi tekkis veidi rohkem aega. “Ühel pikemal pühapäevasel hommikusöögil otsustasime Agrisega, et nüüd korraldame pulmad. Selleks ajaks oli me suhe igati läbi proovitud, sest kohtusime juba üliõpilastena, kui õppisime koos õigusteadust Ungaris Kesk-Euroopa ülikoolis.” 
Agris Repš töötab Riias advokaadina. “Mina teen seadusi, tema vaidlustab neid,” naerab Mailis. Paar suhtleb omavahel inglise keeles, lapsed räägivad eesti keeles. Läti keeles ei kõnele keegi. “Alguses proovisime, aga läti keel jäi ikka nõrgaks.”
Ehkki alguses mõtlesid Mailis ja Agris, et õpivad vastastikku teineteise keele selgeks, on see punkt aastaid muutumatuna nende uue aasta kavades. “Ööpäevas on siiski vaid 24 tundi, paratamatult tuleb mõnest asjast loobuda – nii ma ei oskagi läti keelt. No päris maha müüa ma end ei lase. Kui suguselts istub laua taga ja arutab midagi, siis mulle tõlkima ei pea.”

Lapsed ja kolm koera

Elu on paaril juba aastaid korraldatud nii, et Agris naaseb pere juurde Riiast, kus ta töötab, vaid nädalalõppudel. Vahepeal on kodune elu Mailise ja hoidjatädi ohjata. Naise vanemad on surnud ja kedagi rohkem abiks pole.

“Eks mul on ka hetki, kus mõtlen, et miks siis nii palju lapsi. Mitte ainult laste, vaid kõige suhtes. Aga peab tahtmist olema!”
Aeg polegi suurim probleem. Laste päevad koolis, muusikakoolis ja trennis on pikad. Üks käib lasteaias ja noorem on hoidjaga. “Vahel võtan poolteiseaastase tööle kaasa, talle pööraselt meeldib riigikogu koridorides joosta. Aga need on harvad päevad, kui pole komisjoni või mul on ees pikem sõit, kus ta saab autos magada.”
Õhtud kuluvad õppimisele ja kodutöödele. Lapsed õpivad Vanalinna Hariduskolleegiumis ja sealses kogukonnas on palju õdesid-vendi. “Seal on poliitikute ja tippärimeeste lapsi, kelle vanemad samuti vahel õhtustes uudistes, nii et meie lapsed ei pea end kuidagi teistmoodi tundma.” Lapsed käivad ka muusikakoolis ja nende eeskujul alustas emagi veel täiskasvanuna klaveriõpingutega.
Nädalavahetustel ja pühade ajal, kui on vaja tööga seoses Eestis ringi sõita, võtab Mailis lapsed kaasa ja korraldab alati ka neile midagi. Perekonnal on üheksakohaline buss, sest ühte autosse nad ei mahuks.
Puhkusereisile minek tekitab ootamatuid probleeme: kas või selline lihtne asi nagu koolivaheajal Rootsi sõit – kajut on ju vaid neljakohaline. “Väikesi lapsi ma üksi tuppa ei pane ja pole just palju hotellitube, kuhu kõik ära mahuksid. Lennukiga minnes pean ostma seitse piletit ja ükskõik kui odavad need ka poleks, kokku tuleb ikka suur summa.”

Mailise lemmikaeg ongi koos perega, päevad, kui saab olla oma Nõmme kodumajas. Ent Mailis ei malda kodus kaua paigal istuda – hakkab pesu pesema, asju sorteerima, tube kraamima. “See maandab kõige rohkem pinget. Ma ei too tööd koju. Nädalavahetusel vastan telefonile ka vaid siis, kui väga peab. Kuigi lapsed ja loomad võtavad palju energiat ja tähelepanu, nad samas ka annavad seda. ”

“Võitlus ema tähelepanu pärast tekib lastel hetkedel, kui üks otsustab, et tuleb kallistama, ja siis tahavad seda kõik. Sama juhtub, kui keegi hakkab koera paitama – meil on kolm koera. Tekib lõbus rüselus, et mina-mina, ja siis 30 sekundit hiljem pole enam kellelgi vaja kutsikat musitada.”

Nõmme kodus elab pere kolmveerand aastat ja ülejäänud aja Märjamaa lähedal metsas. “Ostsime sinna 2006. aastal vana talumaja. Tahtsin, et lapsed saaksid maal kasvada – seda vabadust ja loodusetunnetust ei saa kusagilt mujalt. Ise kasvasin linnas, aga suved möödusid Muuga aianduskooperatiivis. Mu isa on pärit Saaremaalt-Hiiumaalt ja ema Järvamaalt. Abikaasa kasvas Läti väikelinnas ja veetis kõik suved Latgales. Ta räägib tänaseni latgali keelt!“
Lastele meeldib maal ja nad kipuvad sinna kohe, kui ilmad soojaks lähevad. Kuigi Mailise hobi on kõiksugu taimed ja ta tegeleb nendega hoogsalt, siis lapsi pole ta veel rohima sundinud. Teda ennast pandi rohima juba siis, kui ta kaela kandma hakkas, ja võttis päris kaua aega, enne kui ta sellest tööst jälle rõõmu suutis tunda.
“Kasvatan vaarikaid, maasikaid, musti, punaseid ja valgeid sõstraid, mustikaid, pohli, aedmurakad, astelpajusid. Tõin viis uut arusõstra põõsast – tikri ja sõstra segu. Siis on mul maasikavaarikad, ananassmaasikad…” loetleb Mailis.

Vähe und, palju tööd – suurepärane!

“Tahaksin akadeemilisse maailma tagasi, see on intellektuaalselt väga põnev. Siis, kui lapsed saavad veidi suuremaks ja igal õhtul mu tuge nii palju ei vaja. Doktoritöö on ka nii kaugel, et tuleks ära kaitsta.”
Mailis on hariduselt jurist ja ta doktoritöö teema on “Lapspõgenikud rahvusvahelises õiguses”. Ta on läbi käinud kõik suuremad põgenikelaagrid nii Põhja-Aafrikas kui ka Euroopas ja tõdeb, et seis on tegelikult palju hullem kui see, mida me Eestis tahame ette kujutada. Ta näeb endal perspektiivi ja väljakutseid nii haridusvaldkonnas kui ka poliitikas.
“Kindlasti pean leidma rohkem aega – ma ei tea küll, mille arvelt – abikaasa jaoks. Kõik õnneliku kooselu õpikud ütlevad, et tuleb aega võtta ja olla ainult abikaasaga. Plaanime minna nädalaks puhkama ilma lasteta, aga see tundub ikkagi nende suhtes ebaõiglane. Me peame seda veel õppima,” ohkab naine.

Sõbrannadega kohvikus käimise on Mailis ammugi unustanud, kuigi sõbrannajuttu saab ajada küll: “Mul on mitu head sõpra, kes käivad kindlameelselt laste sünnipäevadel, kus saame mitu tundi lõbusalt lobiseda,” naerab ta.
“Meie, naised, tahame ju ikka jätta muljet, et kõik sujub väga hästi, kuigi tegelikkuses on raske. Ükskõik mis alal tipptasemel tööd tehes ei kesta tööaeg üheksast viieni, on palju ettenägematuid olukordi, kus pead looma kompromisse. On hetki, kus tööpäevad ongi väga pikad ja tunned ennast tühjakspigistatud sidrunina, tõstad häält laste või koera peale ja saad isegi aru, et tegelikult pole see üldse nendega seotud, vaid sa ise oled lihtsalt liiga väsinud.”
Mailise sõnul pole aja mõttes suure perega sugugi nii hull. Koolisüsteem ja huviharidus on Eestis heal tasemel. Suur laste hulk annab kõige enam tunda siis, kui poes asju ostukorvi laduda – see on silmanähtavalt kulukas. Kooliriided, talvesaapad…
“Väga suur väljakutse on siis, kui lapsed haiged. Tulla andma intervjuud või minna konverentsile esinema näiteks oksendava lapse kõrvalt on küll väga raske. Neil hetkil on väga raske kompromisse teha, tegelikult vist polegi see võimalik,” jääb Mailis mõtlikuks.
“Kui küsida, et kuidas seda kõike ühildada, siis ega siin olegi ühtegi nippi – peale selle, et magad väga vähe, teed palju, annad endast palju ja teed näo, et kõik on suurepärane – ja siis ongi kõik suurepärane!”
Mõned kolleegid pühenduvad sada protsenti karjäärile, teevad koos partneriga põnevaid eksootilisi reise ning naudivad iseennast ja elu. “Aga ühel hetkel on liiga hilja. Selleks hetkeks, kui arvad, et oled valmis, ei pruugi enam lapsed valmis olla. Ma ei kahetse oma elu! Mis siis, et on keerulisi aegu, aga ma ei annaks ühtegi hetke ära, sest see kõik annab nii palju rohkem kui võtab!”

2 kommentaari

  /   09:09, 14. jaan 2018
Suurepärane naine, jõudu ja jaksu.
!
!!!  /   18:53, 4. veebr 2018
Edu Mailisele ja kogu perele!

Loe ka neid lugusid