(Kristjan Lepp)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Lydia Rahula: „Abikaasa ütles, et ta on abielus poissmees.“ (2)

Artikkel ilmus Eesti Naises 2010. aasta oktoobris. Siin lühendatud.

Dirigent Lydia Rahula ei vaja juuksuri abi, kui tahab värvida pead või sättida soengut. Juuksuriande ja teravad käärid päris ta oma emalt Annalt. Niisamuti musikaalsuse.

Lydia ema Anna töötas Viljandis juuksuritöökojas ja hiljem teenindusbussil – sõitis mööda maakohti ja lõikas soovijatel juukseid. “Ema lõikas korralikult ja odavalt, tal tekkis oma klientuur,” mäletab Lydia. “Juuksuritöö on raske. Mäletan, kuidas ema pensionile jäädes võttis kodus inimesi vastu: ta istus pliidi peal, kui lõikas juukseid ja keeras lokirulle.” Kätes näriva luuvalu peletamiseks neelas Anna tablette.

Peale värske soengu käisid inimesed Anna juures vestluse pärast. Temaga võis oma muresid jagada, sest Anna suu püsis kuuldu osas lukus. “Ema ei tahtnud kellegagi riius olla,” kirjeldab Lydia. “Lydia, õpetas ta mind, sellist inimest, kes sinust halvasti räägib, tuleb just kiita. Siis hakkab tal öeldu pärast piinlik.”

Lydia lapsepõlvekodu oli ühetoaline, väga korras korter. Ainuüksi nõudepesu võttis Annal palju aega. “Vaata, kus minul on pannid,” võis ta uhkelt öelda, haarates köögiseinalt panni ja tõmmates sellega üle oma riiete. Neile ei jäänud ühtegi plekki.

Lydiale meeldib ka, kui asjad on korras. Kuid tema “korras” ja ta ema “korras” pole võrdusmärgiga sõnad. “Mul võivad noodid olla hunnikus mitu kuud, aga mul on nägemismälu ja tean, kust midagi leian.”

“Mis puutub enese välimuse eest hoolitsemisse, siis usun, et see joon on mul emalt päritud,” ütleb särav koorijuht. Kuigi peres nappis raha, ei läinud Anna iial välja korrastamata riiete või värvimata suuga.

Emalt õppis Lydia selgeks ka juukselõikamise nipid. Esialgu oli Anna see, kes väimehel väljakasvanud lõikuse korda tegi ja kukla puhtaks ajas. Pärast ema surma teeb sama tööd Lydia, abiks ema kingitud riistad.

“Kuidas ema oma juukseid kandis?” Lydia mõtleb. “Ta lasi teistel juuksuritel endale keemilised lokid teha. Juustes oli tal siis juba halli, nii et ema värvis neid tumedamaks.”

Tulemus pidi olema hea, sest vanust pakuti Annale tavaliselt ikka 15–20 aastat vähem kui paberites kirjas. Vaadates Lydiat, trendikate raamidega prillid ees, kaunilõikeline pükskostüüm seljas, ei oskaks talle samuti pakkuda õiget sünniaastat. “Olen just nii vana, kui vanana inimesed mind näevad: kelle jaoks 50 ja kelle jaoks 60,” ütleb Lydia. “Ma ei põe oma vanust! Lapsi õpetades pean vahetevahel olema nendesugune, see tähendab,  ikka lapsemeelne –  kui vaja, siis roomama, kui vaja, ronima tooli otsa...”

Musikaalsus veres

Muusika juurde jõudmine pole Lydia arvates mingi juhus. Anna laulis kooris ja tema õed mõistsid pilli mängida. “Kõik meie pere koosviibimised käisid lauluga!” Kui Lydial oli vanust piisavalt, jaksas Anna osta koju akordioni. Selle pilli abil tegi Lydia muusikaõpingutega algust. Akordion oli tal kaenlas ka siis, kui läks 17aastaselt Viljandi 3. kaheksaklassilisse kooli lastekoori juhatama. Selleks hetkeks kuulus ta juba toonase Viljandi kultuurharidustöö kooli hingekirja, erialaks koorijuhtimine ja kultuuriharidustöö. “Kool asus mu kodust täpselt üle tee,” rõõmustab Lydia. “Ja koorijuhtimise eriala oli mul kogu aeg veres! Lapsena tegin kontserte nii, et ronisin voodi peale ja dirigeerisin sealt.”

Pärast kooli lõpetamist plaaniti Lydia suunata Võnnusse. Tema arutas asja Tõnisega ja paar tegi kiirelt pulmad. 19aastane abielunaine võis jääda mehe juurde Viljandisse ja sai samas koolis ka muusikaõpetaja töökoha. Kõik tundus ilus, aga Lydia süda ei andnud rahu: ta tahtis kõrgharidust! Noor naine asus õppima Tallinna Pedagoogilisse Instituuti. “Abikaasa ütles, et ta on abielus poissmees,” meenutab Lydia aega, mil sõitis muudkui Viljandi ja pealinna vahet. 1973. aastal, pärast ülikooli lõpetamist, läks ta tööle Viljandi 5. keskkooli. Kulus seitse aastat, kuni Rahulatel sündis otsus kolida Tallinna. Sellest kuuldes vangutas üks Lydia õpetaja pead: Viljandis oled sa esimene, aga Tallinnas viimane. “Oota,” tuli vastus ja Lydia rühkis sihikindlalt edasi, ema igati toeks.

“Nii kahju, et ema ei suutnud oma tervise tõttu 1987. aastal Tallinnasse sõita, sest siis oli minu debüüt astuda laulupeol dirigendipulti,” sõnab Lydia.

Kindlasti oli Anna ta üle uhke.

Niisamuti pole kahtlust, et ta tunneks praegugi rõõmu, sest suguvõsa musikaalsus on kandunud edasi Lydia lastele – Tomile ja Tevele.

2 kommentaari

E
epp  /   11:15, 9. jaan 2018
Palju önne ja tervist nii kaunile Inimesele!
O
Oot-oot  /   21:03, 9. jaan 2018
Ta saigi ju 60, mitte veel 70?
Palju õnne!

Loe ka neid lugusid