(PantherMedia/Scanpix)
Jaga:     
Värske ajakiri

Keskeakriis - kuhu suunas pöörata? (3)

Kui saabub ümmarguse nulliga sünnipäev keskeas, võib tagasivaade ka meeleolu nulli langetada. Pool elu on elatud, aeg on läinud – kriis!

“Aga miks me ütleme, et aeg on läinud, aeg hoopis tuleb!” noomib Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi teadur Tiina Tambaum, kes leiab, et võiksime oma arvulise vanuse üldse ära unustada – suhtleme ometi inimese, mitte vanusega! “Ei saa eitada, et ealised muutused toimuvad, nii vähem meeldivad kui ka positiivsed. Ka füsioloogiliselt võivad ühevanused
inimesed erineda pluss-miinus 10 aastat, rääkimata sotsiaalsest või funktsionaalsest vanusevahest.”

Sõltuvalt sellest, kui vanad on lapsed, milline on töö, milliseid haigusi on tulnud põdeda või kuidas üleüldse näeme elu enda ümber, saabuvad 40. eluaastast alates kümnendid inimeseti erinevalt.

Tänapäeva 50aastased ei sarnane kuidagi kühmus selja, kepi ja pearätiga eakaaslastega vanades fotoalbumites. Elu keskpunkti jõudmine tähendab seega ka arveteõiendamist endiste arusaamadega vanusest. Kuid ega hüüdlaused stiilis “50 on uus 30!” ja “60 on uus 40!” ju tegelikult midagi muuda – miks peaks 50aastane olema nagu 30aastane? 50aastased ja 60aastased ongi just sellised, nagu on – ergad, ägedad ja elukogemusega, mida muud moodi kui vanusega ei saavuta.

“Minu “kriis” algas kaheksa aastat tagasi

ja kestab, tänu taevale, tänaseni,” räägib 52aastane naine. “Võib-olla oli see seotud hormoonidega – mul algas üleminekuaeg varakult, nagu mu emalgi. Kui oleksin oodanud laste saamisega 42. eluaastani, mis on praegu näiteks Rootsis karjäärinaiste hulgas väga in esmasünnitaja keskmine vanus, oleksingi lasteta jäänud. Ehk jõudis ka pärale, et ajajoonel on surm lähemal kui sünd...

Midagi erilist mu elus ei toimunud, vana töö, mis on küll huvitav, aga siiski ühes ja samas asutuses, sama elumaja, sama mees, samad puhkused, samad unistused... Mingil moel ikka see “varsti saab otsa” kummitama hakkas.

Avastasin – aga minust pidi ju midagi saama, ma tahtsin ju huvitavat elu elada, mida pagan ma olen molutanud. Kelle süü see on? Loomulikult oli tagajärjeks pettumine iseendas ja teistes enda ümber (näiteks mehes), kellega koos pidi see kõik teostuma. Kas ma jäängi samale rajale kuni surmani?! Kas jõuaks ehk veel sellelt ära keerata?

Vaagimine ja hinnangud, kas mu töö on ikka huvitav. Kas see vastab mu nooruses seatud mõõdupuule? Ei vasta.

Aga kas nooruses kasutatud mõõdupuu on praegu üldse pädev? Ei ole.

Ma pole ju enam sama inimene, kes tollal, ja see on samuti hea. Mu viimased eluaastad ongi kulunud suurele mõttetööle uute mõõdustike väljatöötamiseks. Neid on vaja iga asja jaoks!

Nii tuligi kaheksa aasta eest koer majja ja sportauto hoovi, hakkasin harrastama kangastelgedel kudumist. Sellised on lõbu allikad!

Otsin endiselt, kuhu pöörata. Loodan, et mu analüüs aitab ära tunda märke, kui saabub see õige teeots, kuhu keerata! Päris huupi hüppamist ma ei plaani, selleks peaksin olema hirmsamal moel rahulolematu. Aga kes teab, ka selline tunne võib veel tulla. Nagu öeldud, kriis kestab.”

Loe täismahus artiklit jaanuari Eesti Naisest:

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

3 kommentaari

K
krisis  /   13:43, 5. jaan 2018
emased ikka rinnad ette ja põhja poole, põtrade ja viikingite ligi,mehed siis lõuna piiri poole
J
Jah  /   19:17, 5. jaan 2018
ega neid äraaetud hobuseid enam keegi taha. Loomulikult vôtame viikingud!
A
amira  /   15:42, 7. märts 2018
viiking on ka mu oma mees .eks on olnud perioode ka kus on tunne ,et saadan kõik kus kurat.aga tuleb kõik võtta rahulikult.kui on raske tuleb mõelda oma elu kõige ilusamate aegade üle.seda õpetas mu enda viiking.

Loe ka neid lugusid