(Kristjan Lepp)
Jaga:     
Värske ajakiri

Mart Kadastik: kõhutants aisakella saatel

Asusin kingi jalast võtma. Tema oli juba sokkide väel. 40+, tumedapäine, tantsijale kohaselt hea figuuriga. Ta ulatas mulle kaks keppi, peaaaegu nagu piljardikepid. Seisime peegli ette teineteise kõrvale. CD-mängijast kostsid saiditantsu monotoonsed rütmid.

Ta tegi liigutusi ette. Loomulikult ja kergelt. Matkisin teda puise püüdlikkusega. Ta julgustas mind. Rütm käib üle kandade! Põlv kõveraks – jalga ei pea ette sirutama sirgelt! Puusad püsigu paigal! Alustame ainult ühe kepiga. Suur pöial annab hoogu, randmed hästi lõdvaks, küünarnukid ei lehvi nagu tiivad! Aga kui kepp peost libiseb, mõtlesin kohkunult, ja niidab peolaua puhtaks rosoljest, täidetud munadest ja viinapitsidest…

Tantsimine oli ülepea loll idee, taipasin. Ehtne edevus. Aga kuidas nüüd ära öelda? See number pidi ju kujunema peo naelaks. Nõusolekut andes olin arvanud, et piisab natukesest karglemisest, üleni valgesse ürpi mähituna, nii et keegi mind ära ei tunne, kuni lavale ilmuvad neli paljaste kõhtudega naist ja püüavad mind oma tantsuga ahvatleda – see pidi olema etteaste finaal, ja siis, päris lõpus, võtan ma punase-valgeruudulise rätiku peast ja – milline üllatus – salapäraseks meestantsijaks osutun mina!

Ta tajus kiiresti, et mu emotsioon ei tule kaasa. Mis on saiditantsu sõnum? Näidata oma tugevust, selgitas ta.

Loe edasi detsembri Eesti Naise paberväljaandest või digiajakirjast:

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid