(Jaana Nõu)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Doris Kareva: „Teismelisena kirjutasin üles iga meeleseisundi, kõik tundevirved, analüüsisin end metsikult.“ (1)

Intervjuu ilmus Eesti Naises 2008. aasta juulis. Siin lühendatult.

Milline on teie loomeprotsess? Kas lihvite luuletusi kirjutades või on need saanud ülestähendamise hetkeks juba lõpliku kuju?

Sõltub tekstist. Laias laastus võib luulet jagada kuuldavaks ja nähtavaks ehk kõneks ja kirjaks. Mõnikord läheneb luuletus kaugelt: nagu kõnniks mööda pikka teed ja kuuleks eemalt mingit häält. Veidi aja pärast hakkab kõrv eristama viisi ja intonatsiooni. Ja kui olla tähelepanelik ja kannatlik, kuuleb lõpuks ka sõnad ära, vahel on müra aga nii suur või liikumine nii kiire, et sõnadeni ei jõuagi.

Osa tekste ilmuvad kõigepealt pildina, näiteks unenäos. Et seda edasi anda, pean tõlkima kujundi sõnadesse. Alles siis, kui näen teksti paberil, saan aru, kas tõlge õnnestus või mitte. Nagu pilt võib olla fookusest väljas või valesti kadreeritud. On ka juhtumeid, kui hiljem tekib mitmest tekstist üks.

Millised tunded valdavad, kui olete andnud luulekogu käest, trükki?

Selle seisundi kohta öeldakse vist bardo: kliiniline surm on toimunud, hing kehast lahkunud, aga ta uitab veel mingitel vahepealsetel aladel, pole naasnud oma pärismaale. Siis on mul enamasti luulekogu tekst peas, esimesest reast kuni viimaseni, käib ringi nagu plaat ja ma ei saa seda välja lülitada.

Iga kord, kui annan teksti käest, on see meeletu eneseületamine. Ühel hetkel tundub mulle, et olen avanud endast liiga palju; järgmisel, et kõik, mida olen kirja pannud, on ettearvatav ega saagi kellelegi huvi pakkuda. Nagu on näitlejaid, kes põevad elu lõpuni rambipalavikku, on ka kirjanikke, kes ei vabane kunagi noore autori sündroomist.

On teil olnud kirjutamisest loobumise mõtteid?
Ilmlõpmata. Mõnikord siis, kui sinust on valesti aru saadud, et ei näi olevat enam mingit mõtet ega tahtmist jagada oma siseilma teistega. Mõnikord siis, kui oled jõudnud olukorda, kus omandatud kogemus võimaldaks jätkata lõputult, aga – milleks? Nagu maailmas poleks raamatuid juba ammu ülearu!

Mõnikord aga, kui oled peaaegu leppinud sellega, et keegi sind nagunii ei mõista, ilmub keegi, kes seda muljet muudab. Loeb peast su luuletuse ja ütleb, et see on talle palju tähendanud, olnud elus toeks või avanud silmad. Või kui oled kindlalt veendunud, et sul pole midagi uut öelda, turgatab pähe lause, mis hämmastab iseennastki. Nii et alustad jälle otsast peale, ärevusega, nagu elu esimest luuletust.

„Mul on tunne, et mul ei ole elu, kui ma seda üles ei kirjuta,“ on öelnud te tütar Maria Lee. On see tunne teile tuttav?

Teismelisena oli mul sama tunne. Ümberringi toimuva talletamise vajadus oli kinnismõte, omamoodi sundkäitumine. Rändasin ringi ja kirjutasin, kirjutasin kogu aeg. Kirjutasin üles iga meeleseisundi, kõik tundevirved, analüüsisin end metsikult. Mõnes mõttes ma ei osalenudki iseenese elus, sest kirjutasin seda kogu aeg üles: kartes hetke kaotada, lasksin ta õigupoolest käest nagu muljetejahil turist. Praegu ma enam ei kirjuta päevikut, ei kanna käekotis kaasas fotoaparaati. Olen jõudnud teise äärmusse. Viidingu sõnul „minuga jäävad pildid, mis mind on muutnud“.

1 kommentaar

H
hingesugulasele  /   11:18, 28. nov 2017
Nagu pooleli oleks jäänud see lugu. Võtke need reklaamid siit ometi ära. Doris väärib lehes küll pikemat lugu. Aga mina ütlen talle väga suure aitäh tema luuletuste eest ja nende tänaste endast räägitud ridade eest. Need aitasid mulgi ennast paremini mõista: et imelik olla teiste, nn "normaalsete" keskel on täiesti normaalne, aga pagana raske.

Loe ka neid lugusid