(Kristjan Lepp)
Jaga:     
Eesti Naine

Sünnipäevalaps Marju Kõivupuu: „Unistuse täitumine võttis aega 40 aastat, tasub unistada küll.“ (2)

Artikkel ilmus Eesti Naises 2011. aasta juulikuus.

Kõigi nende hiiepuude ja pühade mägede, kivide ning jõgede juures, mis jõudnud Marju Kõivupuu raamatusse “101 Eesti pühapaika”, on autor ise käinud. Võrumaal aga on männipuud, millele lõigatud ristid mälestavad temagi esivanemaid.

“Üks minu soome kolleeg ütles ristipuude kohta, et ta poleks eales uskunud, et midagi niisugust on veel kuskil päriselt olemas! Ta oli lugenud ristilõikamise kombest vaid arhiividest. Kuid siin, Kagu-Eestis ta näebki neid puid ja et noid vanu kombeid järgitakse tänini!” räägib Tallinna Ülikooli vanemteadur Marju Kõivupuu. Vaigust tilkuvate ristidega puud kalmistuteel on olnud Võrumaalt pärit folkloristile enesestmõistetav matusekombestiku osa lapsepõlvest peale: “Laatre ristipedaja sees on minu isapoolsest ja Hargla kalmistu ristimetsas emapoolsest suguvõsast lahkunute ristid.” Katsugu pojadki jätta ema mälestuseks hingepuule rist lõikamata! “Muidu tulen koju käima!” naerab Marju muhedalt.

Marjut puudutas see väga, kui Võrumaa suurim, Tõrvapalu ristimets 2004. aastal maha saeti, kohalike vastuseisust hoolimata. “Kuskil kabinetis otsustatakse, et kohalikele püha mets on pelgalt RMK majandusmets ja inimesed, kes seal põlvest põlve kombeid täidavad, on ajast maha jäänud, rumalad ning veidrad,” lahvatab ristimetsade eestkõneleja hääl. “Samas räägitakse pateetiliselt, kuidas me omakultuuri tuleb austada ja hoida. Aga kuidas teha seda ilma traditsioone ja kombeid põhjalikult tundmata?”

Lapsepõlve valged roosid

Ses raamatus on kõrvuti hiied ja kirikud. “Minu kui kultuuriloo õppejõu seisukohalt on see isegi teatud mõttes kummaline, et oleme proovinud loodususku ja ristikirikut väga lahus hoida.” Tema enese südames on kirik ja hiiepuud kõrvuti, “neil mõlemal on minu jaoks oma, väga intiimne tähendus. Võib-olla ongi see meile rahvana tunnuslik – usuasjades selline läbipõimunud arusaamine.”

Pühapaik looduses on igaühele ilmselt ka väga erinev. Marju enese hingele kallis koht on kunagine lapsepõlvekodu. Kotun om maja vundament alalõ, valgõ roosi, mis konagi maja takan kasvi, omma mammatarõn ja köögin otsapite.*

Taas on hakanud seal vilja kandma mõned õunapuud. “Ja alles on paar kaske – ajast, kui ma veel titt olin. Seal on midagi, mis kannab mälestusi, mida maastikul enam näha ei ole. Niisugusel kujul kui mina ei mäleta sealseid hooneid, selle paiga tähendust varsti enam keegi.”

Marju Võrumaa on Mõniste ja Saru, vastu Läti piiri. “Seda piirkonda teatakse kui Mehkamaad, olen sünnilt mehka. Minus on isa poolt paras ports ka läti verd, nii et olen tõupuhas võrukene. Öeldakse ju, et igas korralikus võrukeses peab seda olema.”

Nuga ja lambarauad

Vahel peab Marju iseendaga sisemist võitlust: “Võib-olla ei tulekski kõiki kombetäitmisi uurija vahendusel avalikkuse ette tuua? Sest see võib kombestikku mõjutada. Ja eks ta teebki seda, tahame või mitte. Samas ega alati teagi, kas arhiividesse kogutu oli ikka päriselt nii või räägiti seda koguja meeleheaks või mõnel muul põhjusel.” Igal põlvkonnal on oma väärtushinnangud. Vanemate inimeste, praegu 70+ kodune kasvatus õpetas, et teatud asju ei räägita meeste või noorte tütarlaste kuuldes… “Vahel küsitakse folkloristilt, kas oled mehenaine, kas sul lapsi on – kui jah, on võimalik sinuga neil teemadel rääkida, sest sul on siis ka “päris” elukogemust, ei ole ainult kõrges koolis õpitud raamatutarkus.”

Marju tunnistab, et ega vahest temagi pärimusekogujale päris kõike räägiks. “Oleme tänu internetile avalikumad kui kunagi varem. Võib-olla võiks jätta mõnedki intiimsevõitu toimingud (sotsiaal)meedias võimendamata.” Ent kui rahvaluulekogujad siiski jõuaksid temagi ukse taha, võiksid nad Marjult kuulda Võru kandi rahvalaule või kirja panna ammusi töövõtteid – olgu või lambaraudadega pügamine. Ma arva, et panõ õks koorõlahutaja kah kokku, ku tuus veidü aigu antas!

Tema Tallinnas sündinud noorem poeg Martin aga küsis kord imestunult: “Oled sa kindel, et sa ikka tead, mida sa teed?” – kui ema hakkas välitöödel ühes maakoolimajas ahju tuld tegema. “Sama vana suurvend sai ahiküttega korteris ise ahjus tule põlema. Aga nii juhtub, kui sa pole ilma näinud ega elu praktilist poolt kogenud. Kuidas see keskkond, kus lapsel pole vajadust midagi oma käega valmis teha, inimest muudab! Oleme naernud kolleeg Igor Tõnuristiga, et me ei saagi enam õpetada looduslikest materjalidest vilede ja lihtsamate muusikainstrumentide tegemist, sest kui vaatad, kuidas noored mehed nuga käes hoiavad, tahaks karjuda! Viljandisse rahvusliku arhitektuuri erialale pürgivad noormehed on võimelised endal saega peaaegu et sõrmed otsast maha laskma, olen kuulnud kolleegidelt...”

Kuis aga peetakse folkloristi enese peres traditsioone au sees? Marju: “Olulised on aastakesksed pühad. Püüame käia kalmistuil korra suvel ja jõulude aegu. Suvistepühaks toome tuppa kaseoksad ja värvime minu vanaema kombel kaselehtedega mune. Urbepäeva hommikul annan lastele vitsu, nagu minuga tehti – et tugev ja terve olla. Kes sel hommikul esimesena üles saab, on aasta läbi kõige noorem ja tervem. Meie peres olen see siiani olnud mina...”

Mis aga puutub argiuskumustesse, siis maha ununenud asjade pärast Marju küll koju tagasi ei lähe, olgu see või rahakott. Ta on näinud, “et inimene peab auto kinni, kui must kass läheb üle tee, oodates, et keegi temast mööda sõidaks. N i i  ma ise just ei tee...”

Mis on sinu sees

Neil kordadel, kui Marju tunneb, et on sattunud õigel ajal õigesse kohta, võtab ta seda hea märgina. “Et kusagil “seal” keegi märkab, et ma vististi väga valet asja ei aja.”

Teadlasena käivitab teda huvi selle vastu, “kuidas me ilmaasjadest aru saame, kuidas me neid seletame, missuguseid sõnu ja kujundeid selleks kasutame, see ongi minu jaoks folkloori selgroog”.

Loodushuvilise neiuna õppis Marju Tartu 5. keskkoolis bioloogia-geograafia süvaõppega klassis, ent ülikoolis valis hoopis filoloogia. Tänu vanale armastusele on rahvapärimusest kirjutades peale usundiloo meelisteemaks ka loodus. Ning Tallinna Ülikooliski töötab ta maastiku ja kultuuri keskuses. “Ilmselt teeb elu käänakuid ja ringe ja sa jõuad ikkagi sinna välja, mis on tegelikult sinu sees.”

Ka üks teine lapsepõlveunistus on Marjul täitunud. “Väikse tüdrukuna unistasin pereansambleid vaadates, et oh! oleks minul ka midagi sellist. Oleksin tahtnud lõõtsa õppida, aga tol ajal Võrumaal tüdrukud lõõtsa ei mänginud. Sest tütarlaps, kes võtab pilli põlvedele, sellest ei tule iial korralikku inimest...” Ent nüüd, kui vanemast pojast Kaarlist on saanud lõõtsamees ja Martin õpib Tallinna Muusikakeskkoolis viiulit, võtab Marju üles lauluviisi ja nii ongi ansambel koos. “Unistuse täitumine võttis aega 40 aastat, tasub unistada küll.”

Kui Marju tegi rahvatantsuga lõpparve, lubas ta, et ei lähe enam  i i a l g i  ühtegi tantsupidu vaatama. “Sest ma ei saaks seal rahulikult paigal püsida. Aga kui vanem poeg tegi kaasa esimese tantsupeo, istus Kõivupuu Marju esireas ja löristas nutta. See on imeline kogemus, kui su oma lapsed lähevad kas või kuigivõrdki sama rada pidi mis sinagi. Aga see rada on juba nende nägu – kas teisel tasandil või sinuga paralleelselt kulgev.”

Pind näpus

Kord, ühel murdekogusmisretkel, vaatas üks härra Marjule otsa ja ütles: “Sul om säänne silm, ku sa vette kaet, sõs kala’ koolese.” “Ma vahel tarvitan nüüd seda väljendit, kui on vaja end lühidalt iseloomustada. See on selline natuke lihtsustatud kuvand, et saadki asjadega nii enam-vähem hakkama. Teinekord on raske mõista, et kellegi jaoks on pind näpus väga tõsine probleem, ise tõmbaks selle välja ja toimetaks edasi. Kuigi eks ikka on vahel ka tunne nagu kelgukoeral: miks mina pean vedama, tahaks ka puhata ja mängida, nagu Nukitsamehe filmis öeldi...”

Ent Marju soovib sealsamas: “Naised, ärge  k u n a g i  öelge oma laste kuuldes ja ärge isegi nii mõelge, et teil on jäänud midagi nende pärast tegemata. Võib-olla tõesti, kui lapsed on väikesed, ei saa kohe kõike, mida tahaks, aga neid asju võib teha muul ajal ja see aeg osutubki teinekord palju õigemaks!” Tema on tänulik: “Ilma lasteta oleksin ilmselt hulga laisem ja egoistlikum, nii mõnedki olulised asjad jäänuksid tegemata-kirjutamata. Tänu poegadele olen avastanud sootuks uusi maailmu. Poiste pärast tuleb ennast vormis hoida.”

Tema mamma öelnud ikka: “Ära muretse rohkem lapsi, kui sa üksi jõuad üles kasvatada.” “Küllap sõja tõttu meesteta jäänud külad ja pered kasvatasid omakorda sääraseid mehi, et naised ongi rohkem need kaelad, kes otsustavad ja veavad. Nad võib-olla ei annagi mehele otsustusruumi. Ega ma isegi sellest patust puhas ole.

Aga eeldame liiga tihti, et ühiskond kasvatab me lapsed. Eriti just poistesse tuleb istutada vastutust. Laps peab maast madalast harjuma, et on mingid asjad, mis ta peab  i s e  ära tegema.”

Pärast oma esimest juubelit on Marju hakanud rohkem ajale mõtlema. “Ütlesin ka kolleegidele, et enam ei saa lubada, et elu loksutab mõnusalt siia-sinna ja huvitav on oodata, mis homne päev toob. Nüüd tuleb hakata oma tegevusi rohkem planeerima. Ikkagi viimased 50 aastat jäänud! Ja see tunne on aastaga süvenenud. Olen aru saanud, et ajaressursil on tõesti limiit, “püüa päeva” on hästi oluliseks muutunud! Tunned, kuidas kell tiksub, see sinu kullaprooviga kvaliteetaeg. Ei tahaks seda raisata tühistele probleemidele.”

* Marju Kõivupuu intervjuust Uma Lehele (märdikuu 16. päiv 2010)

 

Mehkamaa…

…nimi tuleb rahvajutu järgi sellest, et pärast Põhjasõda oli seegi kant inimestest üsna tühi. Poiss Mehka ja tüdruk Hipp olid aga ime läbi ellu jäänud ja selle kandi praegused asukad on nende järeltulijad. Seda kanti on peetud ka Võrumaa üheks omapärasemaks rahvalaulupiirkonnaks.

2 kommentaari

H
Helgi  /   18:58, 14. nov 2017
Palju õnne!
K
Kunda Lammasmäelt  /   08:53, 15. nov 2017
õnne igasse hetke! ootan alati Teie nauditavaid esinemisi!

Loe ka neid lugusid