(Kristjan Lepp)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Kalle Sepp: "Olen väga õnnelik, et saan teha seda, mida tahan, ja koos toredate inimestega."

Artikkel ilmus Eesti Naises 2016. aasta novembris.


Kalle Sepp sai üldsusele tuntuks tänu osalemisele telesaates “Su nägu kõlab tuttavalt”. Nagu ta ise kinnitab – artist ja Kalle ei ole mitte üks ja seesama persoon.

Millist suhtumist oled teadlikult tahtnud üle võtta oma emalt ja isalt?

Emalt kindlasti oskust oma elu nii korraldada, et saaks igas olukorras hakkama. Ta valdab seda imeliselt! Lisaks see, et kõike tehakse ausalt. Ka isa on ääretult aus. Vahel mõtlen, et ausus võib vahel endale isegi kahjulik olla, aga see ei takista oma väärtustele kindlaks jäämist. Ise olen samasugune.

Milline on su esimene mälupilt endast?

Mäletan maal käimisi koos venna ja vanematega. Emotsioonid on meeles ka sellest ajast, kui käisin eelkooliealisena ema utsitusel peotantsutrennis ja klaveritundides. Algul meeldis, aga lõpuks enam ei viitsinud. Nõmme muusikakoolis osalesin ettevalmistuskursustel poolteist aastat, aga jätkata ei tahtnud. Ilmselt mängis rolli ka õpetaja “motivatsioonikõne” – ta ütles korduvalt, et minust klaverimängijat ei saa, sest mul on töömehe näpud.

Kui tähtsad on sulle su esivanemad ja juured?

Meie peres on juured olnud alati väga tähtsal kohal, nii Seppade kui ka Palmide suguvõsas – kõik need kokkutulekud Vahastul ja kartulivõtud Sauel... Ema poolt vanaisa oli Ilmar Palm, keraamikaõppejõud praeguse nimega EKAs, vanaema Ella on Kullamaalt pärit. Ooperilaulja Mati Palm on vanaonu poeg. Isaisapoolse vanatädi talus Saaremaal veetis isa kõik oma suved ja minagi olen seal lapsest saati igal suvel olnud.

Minu jaoks on väga põnev olnud see, mida vanaema on rääkinud Kullamaa aegadest ja elust, kas või sõjaajal, et kuidas siis lapsi kasvatati. Onu Ülo (Palm) on praegu see, kes mäletab ja teab. Samuti Mati, kes oskab rääkida asjadest Saue külas, kus ta üles kasvas, nii et kuulad, suu ammuli. Ma usun ütlust, et kes ajalugu ei mäleta, elab tulevikuta. Muide, uue Eesti Vabariigi ülesehitamine on suguvõsast läbi käinud. Näiteks 1989–1991 oli onu Ülo Savisaarega koos Rahvarindes, asjatas Mart Laariga. Mäletan, et ema luges kasseti peale Molotovi-Ribbentropi pakti, et kui pakti enda säilimine ohtu satuks, oleks sisu vähemalt mingil kujul olemas.

Mis on sinu jaoks õnne mõõdupuu?

Et rõõmus olla, ei pea midagi eriti juhtuma – ugri värk. Sõber tuleb külla – juba on hea meel. Olen väga õnnelik, et saan teha seda, mida tahan, ja koos toredate inimestega.

Kas sul on põhitöökoht ja stabiilne sissetulek?

Ei. Olen vabakutseline, maksan endale ise palka – see mind väga ei heiduta. Sõber kulturnik ütles, et kultuuriinimesed on kõik harjunud peost suhu elama, nii et ühel hetkel on hea, teisel hetkel pole. Töötasin kunagi Records Hulgi laos ja tegin “päris” tööd, aga ei suuda kellast kellani kuskil istuda. Kui hakkasin muusikalides osalema, läks kogu õhin sinna ja võtsin pidevalt palgata puhkust. Lõpuks tulin laost ära, sest niikuinii tegi keegi teine seal minu eest tööd.

Räägi lähemalt muusikalides osalemisest.

Mul on pärast keskkooli olnud kogu aeg tahtmine muusikalis laulda. Meil olid vennaga filmi “Grease” laulud peas ja kui tuli välja etendus Priit Võigemasti ja Liisi Koiksoniga, mõtlesin, et ma nii hästi sobiks “Grease’i”... Siis tuli ülikooli kaudu lastelaager, kus minuga koos oli kasvatajaks Kelli Uustani. Rääkisin talle, et alati saan alles nädal pärast ettelaulmist teada, et mingi projekt on käimas – levitasin sõna. Ja samal sügisel tuli kaks tükki korraga: nukuteatris “Romeo ja Julia” ja linnahallis “Pipi Pikksukk”. Sealt hakkas pihta, sain jala ukse vahele. “Grease’i” huvitaval kombel enam ei seedi, kui raadiost tuleb, siis on prrr.

Keda sa kunagi oma sõbraks ei võtaks või ei peaks?

Olen suhteliselt kehv inimeste lugeja. Sõpradele meeldib naljatada, et kui midagi on vaja maha müüa, siis müüge Kallele, tema ikka ostab. Olen päris palju n-ö koolirahasid hakkama pannud. Ilmselt Manhunti teema (Mister Estonia valimised) läheb ka sinna alla, et aa, miks mitte (naerab südamest)! Kui aga inimesega suheldes hakkab mingil hetkel ilmnema, et kõik pole ikka päris nii, nagu ta räägib, paneb see kiirelt punkti. Head sõbrad on need, kellele saad kogu aeg loota, aga väga häid sõpru ongi umbes neli.

Mis on su lemmiktegevused?

Neid on palju – kõike tahaks teha, aga aega ei ole. Olen kogu aeg laulmise sees. Meeskoor on aastaid väga südamelähedane olnud, olin koori president kümme aastat. Sõpradega on tore kokku saada ja lobiseda. Meeldib ka oma kätega midagi teha. Näiteks onupoeg Lembit Palmi juures sepikojas. Jätad telefoni tuppa ja mõtled ainult sellele, mida teed. Mul oli jalgrattaperiood, mil nendega möllasin ja ümber ehitasin. Siis tulid tsiklid ja muidugi autod.

Mis suhe on sul vanade väikeste autodega?

Vana ja väike on neist ainult üks, aga jah, Saabi-haigus on osadele Palmidele sisse kodeeritud ja Seppadele samamoodi. Juhuslikult tuleb jälle info mõne isendi kohta ning on ju mõistlik see ära osta ja vähese vaevaga korda teha – jälle sõiduriist olemas. Praegu on mul kolm Saabi, kõik eri funktsioonide ja oma hingeeluga.

Koorilaul, kabaree, muusikal, Elvis koos rock’n’rolliga – kas kõik need stiilid on sulle omased?

Kõige loomulikum on viimane. Eesmärk pole Elvist järele teha, kuigi oleme seda proovinud. Niisama rokenrollida on poole ägedam – pakkuda hea tuju mussi oma võtmes. Kabarees teen, mida vaja, ja koorimuusika on ju puhas diktatuur – seal pole kohta oma arvamusele, öeldakse ette, mida pead tegema.

Kes on su eeskujud ja kelle jaoks sina võiksid olla eeskujuks?

Asjalikud inimesed – ma ise pole liialt asjalik. Inimesed, kes suudavad mittemillestki midagi teha. Köidab ettevõtlikkus, oskus planeerida ja ette näha – ma ise pigem elan hetkes. Paljud sõbrad on öelnud, et müts maha selle ees, et teed seda, mida tahad teha. Tahan inspireerida noori, et nad teeksid seda, mis on südamelähedane, mitte ei otsustaks selle järgi, mida ühiskond nõuab, nagu õppida juurat, majandust või ärijuhtimist. Mida varem sellega alustada, seda parem.
Mitu aastat mõtlesin, et proovin sisse saada lavakasse, aga kogu aeg lükkasin seda edasi. Pärast keskkooli veel ei teadnud ka, mida täpselt tahan. Ülikooli teise kursuse lõpul olid lavaka katsed, aga siis hakkas peda eriala mulle juba meeldima...
Kui lähen lavale päris näitlejatega, siis tunnen, et neil on oskused, mida mul pole: ma ei oska oma kätega midagi peale hakata. Tore on, kui on head lavastajad, kes õpetavad, kuidas midagi teha. Oskan märgata, aga tagantjärele. Õnneks antakse mõni asi muusikalis ehk rohkem andeks, sest teatakse, et laval pole profid näitlejad, vaid lauljad.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid