(Kristjan Lepp)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Adeele Sepp: „Ma ei jaksa läbi mõelda iga ampsu, aga niipalju, kui võimalik, üritan silma peal hoida, et mu toit oleks kasvatatud mürkideta, puhas, õnnelikud kanad ja kõik see…“

Artikkel ilmus Eesti Naises 2016. aasta juunikuus.

“Mulle tundub, et olen pidanud endast välja pigistama viimasedki jõuvarud ja tegema seda naeratades,” lausub Ugala näitleja Adeele Sepp. “Olema võitmatu, võtma tükk šokolaadi, jooma kohvi ja trügima edasi!” Ta on saanud õppetunni, mida peaks mantrana kordama igaüks: tähtis on võtta enda jaoks aega.

Adeele on puhast tõugu saarlane – saarlasest vanematega ja Kuressaares sündinud. “Õ-tähte õppisin kuus aastat, enne kui selgeks sain. Enne seda olid mul pöösad ja öpetajad. Praegu ma enam nii ei räägi, kuigi… Kui ma Saaremaale lähen, lööb see dialekt jälle välja. Ilmselt on see mul kusagil alateadvuses nii tugevasti kinni.”

Iga mööduva aastaga on Adeele kindlam, et temas on ema tagasihoidlikkust ja isa lapselikku elulusti. Et ta ei tiku vägisi suurde linna karjääri tegema. Et ta tahaks kunagi oma lapsi kasvatada maal nagu ta vanaema ja vanaisagi. “Tahan, et mu kodu oleks koht, kus oleks rohelust, mulda ja päris elu. Mitte nii, et küsin oma lapselt, kust piim tuleb, ja tema ütleb, et piim tuleb ju poest.”

Töö tõttu tundub praegu õigem olla Viljandis.

Sest tööd teeb Adeele tõsiselt. Võib-olla liigagi. Möödunud talvel pidi ta teatrist võtma pika puhkuse.

“Ükskõik kui väga sa oma tööd ei armastaks, sa pead leidma hetki, et end maandada,” teab ta nüüd. “Plahvatus, mis noores näitlejas toimub, on väga ilus, aga ta ei tohi sellele plahvatusele ise jalgu jääda. Kuidas hakkama saada, kui kõik pea kohal kokku lööb, seda teatrikoolis ei õpetata…

Ma armastan oma tööd väga! Võtsin kõik vastu, mis anti. Kuni avastasin ühel hetkel, et ma pole lasknud endal olla. See pinge hakkas mõjutama minu und, nii et öö ja päev läksid sassi. Võisin õhtul avastada, et ma pole terve päev midagi söönud.

Mu elukaaslane ja teised head inimesed tegid mulle selgeks, et pean oma prioriteedid uuesti paika saama – mõistma, et kui on puhkepäev, siis pean päriselt puhkama, mitte lugema lisamaterjale või tegema lisaprojekte. Et vahel peab olema lihtsalt igav, sest ajul on vaja end välja lülitada.”

Tööst puhata polnud Adeelele kerge. “See on 21. sajandi haigus, see orav rattas elamine... Kõigepealt kartsin, et ei suuda teatrist kõrvale jääda, ja siis, et ma ei suuda tagasi minna.”

Seni arvas Adeele, et paljud teevad joogat poosi pärast – enam mitte. Püüdes end aidata, avastas ta enese jaoks reiki. Ta kuulab end jälle hoolega. Mängib squashi, loeb luuletusi, teeb koos sõpradega muusikat… Sööb normaalselt – isegi väga!

Terve kevade elas Adeele ilma suhkruta. Tegi sõpradega kokkuleppe, et püüavad 1. juunini oma magusaisu ohjeldada, ja pidaski sõna. “See on olnud silmiavardav kogemus! Lugeda poes siltidelt, kui palju suhkrut on ka vorstides ja pasteetides! Uskumatu, millisteks suhkrusõltlasteks inimesed on tehtud…”

Adeele niigi suured silmad lähevad veel suuremaks.

“Mind huvitas, kas mul tekivad mingid väsimushood. Näiteks pärastlõunal, kui olin harjunud võtma tükikese šokolaadi. Arvasin, et kraabin õhtuti külmkapi ust, aga ei! Lõunal joon smuutit, õhtul söön paar lusikatäit suhkruta maapähklivõid ja magusaisu kaob. Mulle tundub, et magusavajadus on paljuski psühholoogiline – kui oled harjutanud end nii, et sööd pärast soolast toitu magusat peale, on sellest raske loobuda.”

Toidust mõtleb Adeele palju – samas võtmes, mis paljudki tema eakaaslased. Et tema otsused mõjutavad tervet kogukonda. “Muidugi ei jaksa ma läbi mõelda iga ampsu, mis ma suhu panen. Aga niipalju, kui võimalik, üritan sel silma peal hoida, et mu toit oleks kasvatatud mürkideta, puhas, õnnelikud kanad ja kõik see… Esiteks tunnen end hästi, kui ma sellist toitu söön. Ja teiseks tean, et kui olen praegu valmis toidu eest rohkem maksma ja selle otsusega toetama neid inimesi, kes puhast toitu toodavad, võitlen selle eest, et minu lapsed ei peaks poest ostma mingit jama, vaid saaksid sealt kvaliteetset kohapeal kasvatatud toitu! Mulle meeldiks, et üks Eesti Nokiatest oleks ehe toit, sest meil on võimekus seda kasvatada.”

Sel kevadel oli Adeele väsinud, aga teadis, et saab hakkama.

Sel kevadel oli Adeelel palju tööd, aga see tegi teda õnnelikuks.

Ta on endale lubanud, et ei pea igale ettepanekule ütlema jaa, ning see lubadus teeb tugevamaks. “Igaüks peab ise valima, mis teed ta käib,” ütleb Adeele rahulikult. “Me ei saa muuta, et meie elutempo on nii tohutult kiire, aga saame leida endas toe, mille abil hakkama saada. Ükskõik, mis see poleks – mingi trenn, psühholoogi juures käimine –, tähtis on võtta enda jaoks aega. Ja tunnistada inimestele enda ümber, et sa oled katki, mitte jääda üksi mingisse kookonisse. Võti on jagamises.”

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid