(PantherMedia / Scanpix)
Jaga:     
Kullafond

Sariabielu lõksus - ebaõnn või naiivsus?

Artikkel ilmus Eesti Naises 2014. aasta septembris.

Leidub naisi, kes abielludes antud tõotusest jääda ühte nii heas kui halvas elu lõpuni kinni peavad. Ja on neid, kes uuesti ja uuesti abieluranda sõuavad. On see ebaõnn või suutmatus pühenduda? 

Unistuse nimel

Kolmandat korda abielus Elle (nimi muudetud, 53) esimene abielu oli igas mõttes esimene suhe, noorusearmastus.

“Kui keskkool läbi, tuli abielluda – see oli lausa 1970ndate tava –, ja isegi mitte lapse pärast. (Laps, muide, sündis kümme kuud pärast pulmi.) Võib-olla oli abieluotsuses ka midagi pragmaatilist – mees oli ülikooli lõpetamas ning noore perena võeti meid korterijärjekorda. Seniks anti ühiselamutuba, korteri saime aastaid hiljem. Paraku oli üheksa aastat pead-jalad koos elamist suhted pingelisemaks teinud. Meie abielu jäi kümne aasta pikkuseks.”

Pärast lahutust oli Ellel kindel soov luua võimalikult ruttu uus pere. “Bioloogiline kell tiksus ja tahtsin veel lapsi saada. Aga mees, kellega siis suhtlesin – sõber, nagu teda irooniliselt nimetasin –, oli juba abielus ega kavatsenud lahutada, kuigi oma naisele truu ei olnud. Fakt, et mees koju kiirustas, kuigi oleks võinud minu juurde jääda, oli solvav. Seega, kui ilmus vaba mees, kes soovis minuga abielluda, olin ruttu nõus. Ka füüsiline kirg oli tugev. Samas... on see põhjus abiellumiseks?

Juba pulmareisil selgus, et minust 15 aastat vanem mees ja täiskasvanud tütre isa rohkem lapsi ei soovi. Ta kartis paaniliselt vaesust ning tahtis, et elaksime jõukalt ja reisiksime. Olime plaaninud oma senised elamised kokku vahetada, kuid õnneks ei leidunud nii ruttu sobivat varianti. Peagi sain aru, et selle inimesega ma ei suudakski päev-päevalt koos elada – olime nii erinevad, tülid tõusid igast pisiasjast. See oli uskumatu pingega aeg. Eemal olles igatsesin teda pööraselt, aga kokku saades mõistsin, et see pole ju üldse tema, keda igatsen, hoopis mingi ideaalkuju. Omavahelisi ütlemisi oli palju. Mees, keda huvitas eeskätt jõukuse kasvatamine, ei mõistnud, miks lepin huvitava, kuid vähetasuva tööga või milleks mulle sõbrannad, temal sõpru polnud. Mina olin emotsionaalne, tema ratsionaalne.

Elasime kaks aastat visiitabielu. Ta käis nädala keskel korra minu juures, mina nädalavahetusel tema juures. Kaalukas põhjus, miks ma ei julgenud temaga päriselt kokku kolida, oli ka see, et mu laps esimesest abielust ei klappinud temaga. Mees leidis, et teismeeale lähenev laps võiks olla iseseisvam, mina aga nägin, kuidas laps kannatas, kui kolmekesi olime. Hiljem ongi laps öelnud, et oleks me päriselt kokku kolinud, läinuks ta minu juurest oma isa juurde. Õnneks säilitasin abielu jooksul majandusliku iseseisvuse ja sõltumatuse.

Tagantjärele mõeldes oli teist korda abiellumine suur enesepettus, aga toona ma nii ei arvanud. Ilmselt ajendas mind lahutusejärgne stress. Jah, ma ise soovisin lahutust esimesest mehest, aga sellest hoolimata hakkasin kohe põdema – oli ootamatult kõle vaid lapsega kahekesi elada.

Oli väga raske endale tunnistada, et teinegi abielu oli eksitus. Pelgasin ka teiste arvamusi. Pärast kaht aastat heitlemist mõistsin lõpuks, et lihtsam on taluda võimalikku halvakspanu kui terve elu kannatada. Seega lahutasin teisegi abielu ja asusin taas unistama, et kohtan kõigest hoolimata meest, kellega mul on veel võimalik lapsi saada – olin ju piisavalt noor.

Kui paar aastat hiljem taas armusin ja pärast aastast proovikooselu abiellusime, ei õnnestunudki meil paraku ühist last saada. Igas muus mõttes leian, et kolmanda abielu vormistamine oli õige. Kummalisel kombel annab see mulle kindlustunde – abielu on nagu üks osa täiusliku naise kuvandist. Saan aru, et see on vanamoodne suhtumine ja ise ma pole iial kellegi kohta arvanud, nagu annaks abielus olek talle midagi juurde. Vahest on mul teatav alaväärsuskompleks? Ehk on mu vanaema mulle selle hoiaku sisse kasvatanud: et kui mees naisest tõeliselt hoolib, siis ta abiellub temaga. Kindlasti on oma osa ka asjaolul, et ma ise ei olegi oma isaga koos elanud ning vallaslastesse suhtuti ju veel kuuekümnendailgi kerge ebaluse ja kaastunde seguga. Seega ei olnud minu jaoks mõeldav sünnitada laps väljaspool abielu. Võib-olla oligi see otsus kõigi abielude vormistamise juures olulisim.”

Pruudikleit kapis, selga ei saanudki

Äsja kolmandad pulmad ära jätnud Stella (nimi muudetud, 44) unistas abiellumisest juba teismeeas. “Olen alati arvanud, et enda terviklikuna tundmise ja õnnelik olemise peamine tingimus on abielu.”

“Kui olin 19, joonistasin oma poiss-sõpra Vene sõjaväest tagasi oodates pulmakleitide kavandeid terve kaustiku täis. Abiellusin aga hoopis neli aastat hiljem endast 18 aastat vanema mehega. See oli turvaline üleminek ema-isa tiiva alt uue issi rüppe – mees võttis mind suuresti kui ullikest, kellele maailma asju õpetada. Jäime kokku 15 aastaks. Suhe hakkas lõhenema, kui sündis tütar, kes vajas kahel esimesel eluaastal nii palju hoolt ja vaeva, et seni vaid teineteist, restoranilõunaid ning reise nautinud partneritest said magamata, kurnatud ja kibestunud lapsevanemad. Et end taasleida ja -laadida, hakkasin käima kõikvõimalikel enesearengu- ja esoteerikakursustel, misläbi tekkis täiesti uus tutvusringkond, kaasa arvatud meessoost hingekaaslased. Mu vananevale mehele see mõistagi ei meeldinud ning tema armukadedushood muutsid kodu mürginoolte sõjatandriks, kus kellelgi ei olnud enam mõnus. Enesekindlust ja iseteadlikkust ammutanuna asusin suhte lappimise asemel teadlikult uut meest otsima.

Peagi oli olemas sobilik kandidaat: vallaline ja vaba eelnenud (abi)eludega kaasa lohisevaist kohustustest. Ma ei osanud kahtlustadagi, et kui 35aastane mees pole seni loonud peret või pikemat suhet, võib tegu olla enesekeskse nolgiga. Ema tegi söögid, vanaema pesi ja triikis särgid, perepoja ainus mure oli tööl käia, jalgpalli ja bridži mängida. Jah, ma olin tormakas, ehk isegi omajagu vastutustundetu – meie poeg sündis kõigest aasta pärast esimest suudlust. Selleks ajaks oli selge, et mehest pole mingit tuge ega troosti.
Seni olin arvanud, et pisiasjade pärast näägutamine ja peavalu ettekäändel seksist keeldumine on vaid naiste pärusmaa. Vaevu mehega kokku kolinud, toimus metamorfoos. Tutvuse alul hoolivast ja abivalmis armsamast sai mu raseduse edenedes väike vigisev vanamees: “Sa parkisid auto jälle viltu!” “Miks sa kohvi peale nii palju koort valad?” “Sa oskad ainult kaht toitu teha!” “See klaas ei oleks katki läinud, kui sa kogu aeg nii lohakas ei oleks...” Kuidas ma ka ei pingutanud, mehe heakskiidu, tähelepanu ja helluse limiit oli läbi. Mu lugematud palved minna (pere)terapeudi juurde lõppesid kaasa nähvakuga, et mingu ma üksi, temal on kõik korras.

Ja ikkagi soovisin ma temaga abielluda. Olin veendunud: kui peres on laps, on ainuõige suhtestaatus abielu. Teisalt ma tõesti lootsin, et mees hakkab mõistma: meie pojaga oleme õnnistus, mitte tema muretu lapsepõlve röövijad. Pulmapäevaks olime mitmeid kordi kokku-lahku kolinud. Ühise nimetaja alla jõudmise ainus positiivne nüanss oli see, et ma ei pidanud hiljem lapsele alimente taotledes käima läbi pikka ja vaevalist kohtuteed, vaid sain asja joonde kiirmenetlusega. Kui oma asjad lõplikult autosse pakkisin, oli poja esimese sünnipäevani jäänud mõni nädal.

Järgnesid aastad tulvil väsimust, kibedust ja pettumust, tundsin end ebatäiuslikuna. Üks üürike afäär abielumehega tõestas, et mulle on vastuvõetamatu olla kellegi armuke.

Kolmanda mehega tutvudes näis juba teisel kohtumisel, et tema ongi mu puuduv pool, mu hingekaaslane. Ta oli mõistev, hell ja hoolitsev. Ta lõpetas mu laused, helistas samal hetkel, mil tundsin kihku ta häält kuulda, ning ta käte puudutus tõstis mind taevasse. Ta tajus mu tujusid häälest ja õhust. Mulle meeldis talle alt üles vaadata – tema tohutu lugemuse ja emotsionaalse intelligentsuse kõrval tundusin endale rumala plikana. See oli väga värskendav pärast aastaid kestnud ema ja isa, koka ja koristaja, õpetaja ja autojuhi eest väljas olemist. Tõsi, tal oli sügav puue, kuid see ei takistanud lähedust üheski aspektis. Olin veendunud, et õnn on otsuse küsimus ja armastus võidab kõik.

Kahjuks sellest ei piisanud. Tal oli olnud küll suhteid, kuid mitte lapsi. Talle ei meeldinud ei loomad ega lapsed, ja iseäranis vihkas ta mu tormakat, üleannetut ja kohati kiuslikku poega. Olin lootnud, et pärast viit üksielamise, -vastutamise ja -majandamise aastat muutub argipäev pisutki helgemaks. Ei muutunud. Hoopis vastupidi. Mees ja poeg said teineteise konkurentideks, kes võitlesid mu tähelepanu pärast. Isata kasvanud poeg oli “sissetungija” suhtes esmalt umbusklik, seejärel suisa agressiivne. Mees omakorda ei teinud ühtegi katset, et lapse tähelepanu ja usaldust võita. Meie ühised kohtumised ja käigud olid kõike muud kui sõbralikud ja lõõgastavad. Pidin tütre isa juurde ja poja lapsehoidjale sokutama, et kallimaga vähegi koos olla.

Ometi olin järjekindel – me viisime abiellumisavaldused sisse. Kui asusime pulmakülalisi kutsuma, ei rõõmustanud me otsuse üle aga ükski tuttav! “Milleks sulle abielu?” küsisid peigmehelt sõbrad. “Saad endale kolmanda lapse!” käratas mu 11aastane tütar. “Ära tee jälle uut viga, eelmise abielu ju ka lahutasid!” leidis lapsehoidja. “Su tütar ja poeg kasvavad suureks, see mees mitte iialgi,” sõnas ennustaja. “Loe perekonnaseadust!” manitses ülemus. Tõesti, seal seisis, et lahutuse korral võib mu sügava puudega ekskaasa nõuda minult ülalpidamist, teda käsitletakse võrdselt mu alaealiste lastega.

Miski ei tundunud enam õige. Mees olnuks küll nõus kokku kolima, aga ainult minu, mitte mu lastega. Tema nägemust mööda elanuks meist kumbki edasi oma kodus: tema töötaks ja naudiks jätkuvalt ema poputamist, käiks sõpradega õlut joomas, mina rühmaksin edasi laste-laenude-lisatöö oravarattas, ainsaks ühisosaks “kähkukas” lõunatunni ajal. Mis abielu see oleks?

Tühistasin kõik pulmakorraldused. Hing on mõistagi lõhki kistud. Õnneliku lõpuga romantilised filmid kisuvad mul pisara silma ka nüüd. Ma tõesti usun, et ükskord peab minugi ellu õnnelik abielu tulema. Mees, kelle kaissu saan öösiti pugeda.”

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid