(Kristjan Lepp)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Helle Laas: “Väga hästi on näha, kellel on oma lapsele aega ja kellel ei ole.”

Artikkel ilmus Eesti Naises 2011. aasta novembris. Siin lühendatult.

“Narri töö on tõsine töö – kõditada naeruga maailma pahupoolt,” usub näitleja, lavastaja ja lastekirjanik Helle Laas. Tiitlit “laste tola” kannab Helle uhkusega.

Helle: “Mida vanemaks jääd, seda rohkem tuleb lapsepõlv meelde. Hakkad hoopis rohkem meenutama, kuidas asjad siis olid.”

Helle on Tallinnas sündinud, kuid peab end saarlaseks – meretagusel maal möödus tema lapsepõlv. Pärast seda, kui isa Osvald mobiliseeriti punaarmesse, läks väike Helle koos emaga Saaremaale. Tema ema Jevgenia, keda hüüti Senniks, oli nimelt saarelt pärit.

Nende koduks sai ühe värvali suvila, pakkude peale ehitatud majake. “Maja alt sai läbi ronida, see oli hästi põnev!” meenutab Helle oma kodu Kaali lähedal Kitimännikus. “Toas oli ema peegel ja riidekapp, palju rohkem meil asju polnudki. Magasime köögis, sest seal oli pliit.”

Osvald jõudiski perele järele ja temast sai kohalik kultuurharidustöö instruktor. Lähedased on teda meenutanud kui rõõmsameelset lõuapoolikut. “Ta tegi kunagi teatris kaasa ja mängis tsirkuseorkestris – vend oli tal õhuakrobaat.” Perega jõudis mees olla kaheksa kuud, siis sai üürike õnn otsa.

See juhtus 1946. aasta kevadel, kui Senni ootas teist last. Ühel ööl tulid Laaside ukse taha metsavennad. Sealsamas, naise ja nelja-aastase tütre silme ees, lasti pereisa maha. Helle: “Pilti sellest, mis meie toas tookord juhtus, tassin endaga siiani kaasas.” Kambris olid asjad verega koos. Lahkudes võtsid Senni ja Helle kaasa vaid mõned esemed. Neist tähtsaim, õmblusmasin, aitas Sennil oma tütred üles kasvatada: ka öötundidel vuristas ta tööd teha.

Kuressaare-aastatest mäletab Helle üllatavalt palju helget. Näiteks pirnilimonaadi maitset – seda väärt jooki müüdi tema tänavanurgal. Koduks olnud pööningukambri lõhna, mis tuli tolmust ja vanast tapeedist. Õigeusu kiriku muhedat kirikuteenrit, kes lubas teda kirikutorni. “Tahaksin ükskord ilusal suveajal minna Kuressaarde nii, et keegi mind ei segaks ja saaksin kõik oma lapsepõlverajad läbi käia.” Esimesed kolm klassi lõpetas Helle Saaremaal, seejärel koliti Tallinna tagasi. Järgnesid tubli sporditegemine (sh väravpall, millega Helle oli kaks aastat Eesti koondises), Nukuteatri õppestuudio, kolm aastat elukooli Ugalas. 1968. aastal liitus Helle Nukuteatri seltskonnaga.

Helle ütleb rahulikult, et nukuteater pole koht, kus näitlejad kuulsust koguks: “Kui tahad, et sind tänaval ära tuntaks, tuleb minna televisiooni.” Ergutust saavad nukunäitlejad teatrifestivalidel käimisest. Helle on palju reisinud – laial Venemaal, Taanis, Norras, Soomes, Rootsis, Ungaris, Sloveenias...

Tervis on staažikal nukunäitlejal päris hea, ainult jalad, va sindrid, jonnivad. Välismaal patseerides utsitab Helle oma noori kolleege: “Minge teie ees minema!” Las tema kõnnib aeglasemas tempos ja püüab üksinda linna rütmile pihta saada.

Helle on põhimõttekindel tüüp: “Ma ei ole karjainimene. Võin karjas olles teatud aja nalja teha, aga see on väsitav.” Kadunud näitleja Laine Vaga-Mandri ütles talle kord: “Ära otsi teatrist endale sõpru.” Selle õpetuse järgi ongi Helle elanud, töö ja sõbrad lahus hoidnud. Nooremana sõitis ta hingetõmbeks Venemaale või Lätti-Leetu. Igal pool oli huvitavaid tuttavaid ees ja siiani on kaks Helle parimat sõbrannat Moskvast pärit.

Hellel pole oma peret, pole lapsi: “Olen korralik vanatüdruk.” Üle kõige meeldib talle olla oma kodus Mustamäel. Mõnikord peab kurjustama paharettidega, kes talle akna alla sihvkakoori pudistavad, aga enamasti saab rahus telekat vaadata – näiteks vene seriaale.

Nukuetendusele satub sageli täiskasvanuid, kes hakkavad laval toimuvat lapsele ümber jutustama. “Ära sega last,” paneb Helle vanematele südamele. “Kui lapsega on kodus vähegi tegeletud, siis ta ju teab raamatutest, et see on part või karu. Või muna – kas ta pole siis enne näinud, kuidas ema köögis muna katki lööb?” Helle loodud lavastustes on palju sõnakordusi, et noorele publikule kinnitada: see on kana, see on koer...

Helle arvates polegi oluline, et nii väikesele lapsele jääks tükk meelde tervikuna: “Keegi ei mäleta ju, mida ta mõtles kaheaastaselt. See on täiesti saladuslik aeg. Mida ta näeb? Sõna kui niisugust hakkavad kuulama nelja-aastased, nende jaoks tekib juba lugu.”

Aastaid on Helle mänginud peamiselt koolieelikutele. 40. eluaastates oli jõudu rohkem: siis lavastas ta järjest monotükke; vepsa, setu, saami, islandi ja komi muinasjutte. Harvad polnud juhud, mil seista tuli mitmesajapealise publiku ette – koolisaalid olid lapsi pungil täis. Helle vedas välja.

Vaid üht esinemist meenutab ta õudsena: Pärnus, ilmatu suures saalis, 600 lapse ees. Helle seisis oma “Saamidega” laval ja mõtles, et paistab tagumistele lastele nagu “must kärbsekaka”. “Tegin oma asja ära, aga see oli täielik jama. Järgmine etendus oli paari tunni pärast – siis oli lapsi 300–400. Selle [saalitäie] ma sain kätte!” Helle naeratab võidukalt.

“Väga hästi on näha, kellel on oma lapsele aega ja kellel ei ole,” ütleb Helle. “Ühed jooksevad pärast etenduse lõppu kohe garderoobi, et riided kätte saada. Aga meil on ka oma väikesed fännid, kes on kõik etendused ära vaadanud. Neile teeme mõnikord preemiat – toome välja mõne nuku, keda me muidu ei näita.” Aeg vahetult pärast etendust on Hellele tänuks tehtud töö eest: laste rõõm annab energiat ja – mõni neist patsutab lisaks nukkudele tedagi!

Iga kord, kui töö tehtud, ütleb Helle ka nukkudele aitäh: “Kui teised juures on, siis ma seda valjusti teha ei julge – muidu arvatakse veel, et mutt on lolliks läinud –, aga mõttes ütlen ikka.” Kui Nukuteatrisse tuleb uus näitleja, jälgib Helle, kuidas ta oma nukuga käitub. Mõni viskab hooga riiulisse, teine paneb ilusasti. “See näitab palju, kuidas inimene oma nukku suhtub.” Helle ei loobi nukke iialgi.

Kord oli Helle jälle Venemaal, et mängida vepsa muinasjutte. Pärast etendust astus talle ligi naine, kes hoidis käes kaltsudest tehtud nukukesi: poissi ja tüdrukut. Väikesed lelud oli ta kingiks saanud vepslastelt, kellega kord koos elanud. Vepslased uskusid, et need kaelapandavad nukud toovad kandjale õnne. Nüüd tahtvat see naine kinkida oma nukud edasi Hellele. On siis rohkem õnne? “On-on,” kinnitab Helle muheledes. “Juba sealsamas Omskis oli.”

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid