(PantherMedia / Scanpix)
Jaga:     
Värske ajakiri

Enamasti surume haigettegevad tunded maha ja loodame, et asjad jäävad nii, nagu need senini on olnud. Kuid miski pole enam endine. (2)

Surm on elu paratamatu osa. Meie esivanemad austasid surma ja suhtlesid surnute hingedega, meie aga elame kultuuris, kus surmast ei räägita.

Me ei oska enda jaoks seletada, mida surm tähendab ja mida see meiega teeb. Ma ei pea silmas ainult lähedase inimese surma, mis on kaotustest rängim, vaid mis tahes suhte või vahekorra katkemist: abielulahutus, sõprussuhte lagunemine, kallitest inimestest kaugele kolimine, unistuse purunemine. Iga säärane kaotus on omamoodi surm, millega käib kaasas lein. Iga kaotus sunnib meid iseenda ja elu peale uue pilguga vaatama. “Surmaelamus saab meile osaks ja paneb meid pettuma iseendas ja kõiges, mida seni olime endastmõistetavaks pidanud. See kõigutab me enese- ja maailmamõistmist, veel rohkem – sunnib meid muutuma, kas tahame seda või mitte,” kirjutab raamatus “Lein” Zürichi ülikooli psühholoogiaprofessor Verena Kast.

Meid ei valmistata koolis ega kodus ette valuks, segaduseks ja hirmuks, mis lahkumistega kaasnevad. Enamasti surume haigettegevad tunded maha ja loodame, et asjad jäävad nii, nagu need senini on olnud. Kuid miski pole enam endine.

Valust saab kannatus

Paar aastat tagasi, kui suri minu jaoks oluline noor inimene, jõudis mulle väga teravalt kohale, kui illusoorne on kogu me elu. See, et meie plaanid ei loe, et oleme nõrgad ja jõuetud saatuse vastu, et sõltume lõputult paljudest teguritest, mida me ise mõjutada ei suuda, muudab inimese väga haavatavaks. Kuklas tiksub küsimus: millal on minu kord? See hirmutab, aga samal ajal on südames salajane lootus, et minuga nii ei lähe.

Ehkki usume, et suudame surma, kui ta on meid lähedalt puudutanud, ignoreerida, käib surm meil järelejätmatult kannul, mõjutab iga me mõtet ja käitumist. Pereterapeut Tiiu Bolzmann kirjutab raamatus “Perekonna varjatud seadused”: “Vaid siis, kui lubame valul hinge sügavusse siseneda, võib see aja möödudes leevenema hakata. Kui valu jääb mingil põhjusel tundmata, muutub see kestvaks kannatuseks. Jääme pidama poolele teele, painavasse tundesse, mis küll ei valuta ülemäära, kuid saadab meid kogu elu.” Sel juhul on üsna tüüpiline väsimus, elujõu kadumine, huvipuudus ja madal enesehinnang. Ja lõpuks “puruneb” süda. Mis tahes elusituatsioon – lähedase inimese surma-aastapäev, surnuga samasse ikka jõudmine, teade kellegi (ka võõra inimese) surmast või jõulud, mida sai lahkunuga koos peetud – kutsub esile depressiooni, mis jääb asjaosalisele endale sageli arusaamatuks.

Inimene, kes lahkumisvalu alla surub, püüab enda sees olevat üksindustunnet ja tühjust täita sageli pideva askeldamise ja toimekusega.

Loe edasi Eesti Naise paberväljaandest või digiajakirjast:

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

2 kommentaari

I
inimkonnale  /   22:24, 3. nov 2017
Jeesus Siirak 30:Tervisest
14 Parem olla vaene, kes on terve ja tugev,
kui rikas, kellel on haige ihu.
15 Tervis ja heaolu on parem kui kogu kuld
ja terve keha on parem mõõtmatust rikkusest.
16 Ei ole paremat rikkust kui ihu tervis
ja ei ole suuremat rõõmu kui südame rõõm.

Loe ka neid lugusid