(Kristjan Lepp)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Ksenija Balta: „Mind liigutab väga, kui inimesed teevad teistele midagi head.“ (1)

Artikkel ilmus Eesti Naises 2016. aasta juulis.

Vahel näeb Ksenija Balta uneski võistlusi – kuidas ta jookseb või kaugust hüppab. Neis aeg-ajalt korduvates kaadrites on aga unenägija meelehärmiks kõik niii aeglane, kuigi ise nii väga pingutan.

Sel vihmasel pärastlõunal, kui kohtume, on Ksenijal selja taga üks kergemat sorti treening – “soojendus, jooksud, painutused, kiirendused, kõhulihaste pumpamine – et kõik kohad jälle toonusesse saada. Homme teen tugevama trenni.”

Fööniksina tuhast

Meedia jälgib huviga Ksenija teekonda olümpiale, raporteerides sportlase 2,5–3,5tunnistest treeningutest ja sellestki, et taastumiseks kasutab ta “kuuma vanni, massaaži, jääkambrit ja püüab muidugi olla kerges kaalus”. Ksenija Facebooki-lehe postitused koguvad kärmelt fännide tähelepanu, olgu siis tegu rõõmsa tervitusega nädalalõpuks, võistlusinfo või treeningufotodega.
“Tööta oma unistuste nimel!” ja “Samm-sammult õiges suunas” on Ksenija sõnumid. Et unistuste nimel tuleb pingutada, on tema mantra. “Kui tahad elus midagi saavutada, siis pead selle nimel tööd tegema,” noogutab Ksenija enesestmõistetavalt.

Seda, mis juhtus viis aastat tagasi, ta ise ehk enam ei meenutakski. Ent paratamatult on see osa tema fööniksiloost – see, et ühel 2011. aasta veebruaripäeval juhtus treeningul midagi, mis hakkas endast põlves märku andma nädala jooksul ja tõi hiljem diagnoosi: luuturse. Terve aasta ootas Ksenija, et ehk möödub valu ise. Seda aga ei juhtunud. Helsingis tehti põlveoperatsioon, misjärel liikus naine mitu kuud karkudel, vahetades staadionil treenimise mõneks ajaks ujula vastu. “Ma tegin iga päev tööd edasi,” ütleb ta lihtsalt.

Nissi tüdruk

Ksenija lapsepõlv möödus Nissis. Seal elavad ema ja isa siiani ning tütar käib neil tihti külas. “Nissi on väike armas koht, sealkandis on ilusad metsad, Riisipere mõis...”

Ema on pärit Siberi eesti külast ning ses kauges paigas on Ksenijagi lapsepõlves käinud, sest seal elas vanaisa Volodja. “Olin siis laps ja meeles on vaid mõned üksikud asjad – näiteks see, et vanaisal oli aias maa-alune kelder, auk, kuhu sai redeliga ronida.”
Ksenija CVsse kuulub ka fakt, et sündinud on ta hoopiski Minskis, sest pere elas Valgevene pealinnas isa õpingute ajal. “Sellest ajast mul mälestusi pole, vanemad tulid varsti Eestisse tagasi,” räägib Ksenija, kes sai kodust kaasa nii eesti kui ka vene keele ning kinnitab, et on “vanematega väga lähedane. Suhtleme iga päev. Emale helistades saan mõnusat energiat ja tuju läheb heaks, ta ütleb alati, et armastab mind, olen tema kullake ja Päikseke – Solnuška.”

Tütre Eestis toimuvaid võistlusi käivad ka ema-isa vaatamas. Kui aga Ksenijal on võistlused välismaal, on just ema see, kes hoolitseb koju jäänud koerte – Tutsi (Saksa spits) ja Bamby (chihuahua) eest. Mõlemad kutsad leidis Ksenija internetist: “Kui vaatama läksime, tundsin kohe ära, et see ongi minu koer. Algul võtsime spitsi ja pärast arvasime, et kahel koeral oleks koos lõbusam.” Ka kutsadega väljas käimises näeb Ksenija ainult plusse. “See on ju väga hea, saadki liikuda.” Nõmme metsas võib neid kohata iga päev.

Nautides protsessi

Kergejõustikutrennis käis Ksenija Nissis, oma kehalise kasvatuse õpetaja Ester Legonkovi käe all. Kuna ta oli andekas mitmel alal, siis tegi mitmevõistlust. Ning Ksenija üks lemmikumaid lapsepõlvemälestusi on seotud just sportliku saavutusega – kui ta võitis esimest korda “TV 10 olümpiastardis” esikoha.
Ent üldse üks esimesi mälestusi endast sportimas on ühelt 500 meetri krossijooksult, mille järel “oli nii raske ja paha olla, et mõtlesin, ma vist enam kunagi sporti ei tee! Aga see läheb üle ja unustad...”

Sest pingutamine käibki ju spordi juurde. “Mõned trennid on ikka väga rasked. Sulle peab lihtsalt meeldima see protsess ja pingutamine. Kui ei meeldi, siis ei saa sportlane olla. Sport ongi organismile raske tegevus, sa ei saa arvestada kogu aeg hea enesetundega. Pärast kiireid, pikki jooksulõike on pool tundi paha olla, pärast läheb jälle normaalseks.”

Keskkooli 10. klassi sügisel kolis Ksenija Tallinna, sest asus õppima Audentese spordigümnaasiumis. Ta ei mäleta sellest elumuutusest keerulisi üleelamisi: “Esimesed paar nädalat oli ühiselamus kõle, kui ei olnud koduseid asju. Aga siis tõid ema ja isa kodust üht-teist ja tegid elamise mõnusaks. Siis ei nähtud mind enam kodus. Olin põnevust otsiv noor inimene.”

Võidurõõm ja kaotusvalu

Aastaid oli Ksenija seitsmevõistleja. Tema lemmikalad olid sprint ja kaugushüpe. “Ma jaksasin 800 meetrit joosta küll, aga see ei tähendanud, et see mulle meeldis – see ongi just see ala, kus on pärast paha olla.” Teda köitis seitsmevõistluse puhul “see tunne, et võistlen iseendaga. Ma ei mõelnud niivõrd konkurentidele, kuivõrd teadsin: pean tegema paremini iseenda, mitte teiste tulemustest. See sobis mulle. Nagu ka kahepäevane pingutus ja võimalus vigade paranduseks – kui üks ala läks kehvemini, võisid teise pisut paremini teha.”
Otsus vahetada seitsmevõistlus kaugushüppe vastu tuli aga sellest, et vigastusi kippus palju olema. “Oli ka alasid, mis ei tulnud mul väga hästi välja – näiteks kuulitõuge.” Ent seitsmevõistlejate tegemistega hoiab Ksenija end siiani kursis.

Oma suurimaks saavutuseks peab ta 2009. aastal Torinos Euroopa sisemeistrivõistlustelt saadud kuldmedalit kaugushüppes. “Olla kõige kõrgemal poodiumil, kui kõlab Eesti hümn ja tõuseb Eesti lipp – seda hetke sain kogeda seal,” meenutab Ksenija üht täitunud unistust – võita tiitlivõistlused. “Ka Eesti parimaks sportlaseks olen tahtnud saada, seegi soov täitus 2009. aastal.”

Kokkab rõõmuga

Kui Ksenija poleks sportlane, siis... “Võib-olla tegeleksin tantsimisega? Kunagi käisin hiphopi trennis. Või siis äkki... oleksin kriminaalpolitseinik? Krimifilmid mulle meeldivad,” pakub ta. Mõistagi on see vaid fantaasiamäng, sest tegelikult on “sport kogu mu elu! Ega ükski teine amet peale treeneri oma ilmselt pinget ei pakuks.”

Ent kui Ksenija parasjagu sporti ei tee, siis võib ta leida näiteks köögist. “Mulle meeldib kokata mõne hea retseptiraamatu järgi. Minu lemmikud on Gordon Ramsay omad. Väga maitsvad on näiteks tema liharikas tomatiraguu või šikk kedgelee (riisiroog lõhe ja krevettidega), pastaroad, salatid. Või kala ahjus. Või juurviljadega ahjukana. Hautatud fenkol ja punane sibul on super, nagu ka spinati-kikerherneroad loomalihaga,” loetleb Ksenija hõrgutisi. “Mulle meeldib ka magus, kuid koogid ei õnnestu mul üldse...”

Kuigi Ksenija on see õnnelik naine, kel kehakaaluga erilisi probleeme pole, siis “võistlusperioodil ma ikka vaatan, mida söön. Kui ma ettevalmistusperioodil kaalun 53 kilo, siis võistluste aegu võiks see number olla 51–52 kilo. Vähem ka ei ole hea, siis kaob ära jõud ja energia.”

Parem enesest

Ühel mustvalgel Facebooki fotol seisab Ksenija treeningusaalis, oma sitkes kehas siiski ülimalt naiselik (“loomulikult meeldib mulle end naiselikuna tunda!”), ja vaatab rõõmsa rahuga peeglisse: “Iga päev peaks endalt küsima – kas saan olla parem kui see, kes mulle peeglist vastu vaatab?”

Ksenija sõnul püüab ta end iga päev inspireerida. “Ja kui suudan tänu sellele innustada ka kedagi teist, on see suur boonus,” viitab ta fännidele, naistele-meestele, kes kirjutavad talle, et Ksenija on nende eeskuju. “See on ülikihvt ja sunnib mind veelgi rohkem pingutama!”

Ta on seda meelt, et igast halvast võiks püüda leida midagi head, et eluga edasi minna. “Teistmoodi lihtsalt ei saa. Kui on probleem, oled närvis, ei võta sa just parimaid otsuseid vastu, võid öelda midagi, mida pärast kahetsed. Kui natuke oodata ja maha rahuneda, saad jälle kainelt mõelda ja leida parima lahenduse.”

Teda liigutab väga, kui inimesed teevad teistele midagi head. Heasüdamlikkus. Õnnelikud hetked, kui sportlane on jõudnud kauaoodatud medalini.

1 kommentaar

1
12345  /   12:27, 1. nov 2017
Sa oled hea inimene, Ksenija! Hoia seda endas, ära kaota seda kunagi millelegi!

Loe ka neid lugusid