(Kristjan Lepp)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Maara Vint: „Vahel ostan poest mõne lille ära, et teda päästa.“

Intervjuu ilmus Eesti Naises 2013. aasta veebruaris. Siin lühendatult.

Kunstnik Maara Vint on juba aastakümneid loonud omamoodi lapsemeelset maailma: maale, raamatuid, postkaarte, kõik äratuntavalt filigraanse maaravindiliku käekirjaga. Ta on kunstnikest vendade Toomas ja Tõnis Vindi noorem õde, kel käia oma tee.

Millised on su lapsepõlvemälestused?

Meil oli tohutu suur aed, läbi kahe tänava. Vanaisa oli omal ajal ostnud selle krundi oma sõbra Nikolai von Glehni käest. Meil oli palju viljapuid, marjapõõsaid. Ja millised tohutud nartsissiväljad! Me oleme vendadega lilleaias üles kasvanud. Ema õpetas meid lilledega rääkima ja neile suud andma.

Kas keegi teie esivanematest oli ka kunstiandega?

Ema eluaeg joonistas ja kirjutas luuletusi, enne minu sündi kirjutas ta raadiole kuuldemänge, ning kunagi õppis ta lavakunsti, Pansoga samal kursusel. Isa ka joonistas hästi, ametilt oli ta majandusteaduste professor.

Kui palju vanemad vennad sind mõjutasid?

Tõnis on minust 13 aastat vanem, Toomas 12 aastat vanem, nii et kindlasti mõjutasid palju. Tõnis joonistas kodus kogu aeg ja seletas mulle, kuidas pilte komponeerida, tänu temale ongi minust kunstnik saanud. Ma ei käinud veel kooliski, kui temalt joonistamistunde hakkasin saama.

Kirjutasin ka palju, lühijutte ja ka pikemaid. Neid asju näitasin vend Toomasele, tema ju kirjutas tohutult häid luuletusi juba noorest east peale. Ma imestan, miks ta küll pole oma luuletustest kogumikku välja andnud.


Sa oled kunstnik, kel on väga konkreetne käekiri.

Jah, mul on alati olnud oma tee. See käekiri kujunes mul välja juba üheksa-aastaselt, ega see palju muutunud ole. Juba siis innustas mind väga Oscar Wilde, tema filosoofia. Alguses ma tegingi lihtsalt kunsti kunsti pärast, aga viimasel ajal olen hakanud mõtlema inimestele, kellele ma seda teen.

Aga ma arvan, et eksisteerib omaette maailm, kus kõik need väljamõeldud tegelased elavad.

Kas on raske oma valmis saanud maalist või joonistusest lahti lasta?

Igal pildil on oma sisemine elu, ka sel hetkel, kui ma teda teen. Ta elab ja hingab. Muidugi on raske lahti lasta, aga mulle teeb rõõmu, kui ta endale hea kodu leiab.

Aga milline kurbus on sellest, kui olen armastusega teinud pildi ja mul on olnud kahju sellest lahkuda, aga see on kusagile mädanema sattunud. Olen kahjuks kuulnud selliseid lugusid. Üks mu armastatumaid pilte olevat keldrisse viidud. Ma olen selle ära kinkinud ega saa enam mitte midagi ta heaks teha.

 

Su raamatutes on lilleteemat väga palju, kui tähtsad on lilled su elus?

Väga olulised! Vahel ostan poest mõne lille ära, et teda päästa. Nad on kodus pärast nii tänulikud olnud, õitsema hakanud. Lill tunneb ära, kui teda armastatakse. Ühed alpikannid muudkui õitsevad ja õitsevad, juba neli aastat ei lõpeta ära.

Lillelõhn on üks kummaline asi. Olen aru saanud, et lill võib hakata järsku lõhnama, ta otsib sinuga kontakti oma lõhna kaudu. Ja eri aegadel võib sama lill erinevalt lõhnata.


Mis kell sa loominguga tavaliselt tegeled?

Aastaaegadest hoolimata on mul ühesugune rütm. Ma lähen vara magama, kell kaheksa-üheksa, ja ärkan üles kell kaks-kolm, hiljemalt kell neli. Keedan head maitseteed ja asun tööle, hommikusöögi teen siis, kui abikaasa ärkab, nii kella kuue-seitsme paiku. Öösel vastu hommikut on mul luua kõige parem: palju jõudu, ergas vaim ja puhas vaikus.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid