(PantherMedia / Scanpix)
Jaga:     
Värske ajakiri

Kui lahkumisvõimalust polnud, istusin WCs ja nutsin

Paljud olukorrad, mis enamikule probleeme ei tekita, võivad ülitundliku inimesele olla piinarikkad.

Kas sa oled vahel mõelnud, et oled neurootiline veidrik, kuna sul on keeruline sõita ühistranspordiga? Või et oled nõrganärviline, kuna vägivald, eelkõige laste ja loomade vastu, tekitab sinus mitte lihtsalt viha, vaid sügavat ängistust ja soovi karjuda? Kas oled imestanud koos sõbraga mõnd filmi vaadates, kuidas ta ei saa aru, kes keda armastab, mis juhtub järgmiseks või milline on filmi lõpp? Kas olukorrad, mil oled sunnitud viibima koos hulga inimestega, on sinu jaoks väsitavad, samal ajal kui üksi olemine ja looduses viibimine laeb ja korrastab sind? Kas valjud hääled, tugevad lõhnad ja visuaalne kirevus käivad sulle närvidele? Kas saad üsna lihtsalt aru, kui keegi valetab, ning mõistad teiste inimeste käitumise allhoovuseid? Tere tulemast klubisse – tõenäoliselt oled sa ülitundlik inimene.

Arvatakse, et termini ‟empaat” tõi inimeste teadvusse ‟Star Treki” tegelane Deanna Troi, kes oli võimeline tundma ümbritsevate inimeste tundeid. Empaat tunneb teiste emotsioone ja sageli ka füüsilisi vaevusi enda kehas. Sageli esineb neil seletamatuid kaebusi ja nii võidakse neid tembeldada hüpohondrikuteks. Vahe empaadi ja ülitundliku inimese vahel seisneb selles, et kui empaat tajub teiste mõtteid ja tundeid enda omadena, siis ülitundlik inimene tunnetab küll teiste probleeme ja need mõjutavad teda, aga enamasti suudab ta eristada enda tundeid teiste omadest.

Sellised inimesed tajuvad ümbritsevat maailma peensusteni, registreerivad korraga rohkem detaile ning väljast tulev info ja muljed jõuavad sügavamale nende sisse. Seetõttu tekib ülelaetus ja ‟kõvaketas” saab rutem täis. See viib väsimuse, kurnatuse ning halvemal juhul depressiooni ja ärevushäireteni.

Ma ei teadnud varem, et olen ülitundlik. Arvasin, et olen lihtsalt imelik. Mulle ei ole kunagi meeldinud rahvamassid, teismeea peod (ja tegelikult ka hilisemad) olid nagu õudusunenägu. Keset pidu tundsin vahel, et kui siit kohe ära ei saa, tabab mind närvivapustus. Nii olen sageli ootamatult pidudelt või vastuvõttudelt lahkunud, ka keset ööd. Kui aga lahkumisvõimalust polnud, istusin WCs ja nutsin. Periooditi on ühistranspordiga sõitmine olnud väga raske ning tööreisid keerulised. Mis tunne on töötada kollektiivis, kus oled päevast päeva väga lähestikku 24 kolleegiga, kui inimeste keskel viibimine on sulle väljakutse. Käia lähetustes, kus sageli oled sunnitud kellegagi tuba jagama – omaette olemise võimalus niisama hästi kui puudub, aga tundlike inimeste jaoks on väga oluline olla aeg-ajalt üksi.

Ma ei talu valjusid helisid, tugevaid lõhnu ega visuaalset ülestimulatsiooni – näiteks kiiresti vahelduvaid kaadreid telekas või rämpsu täis ümbruskonda, ka kaubamaja parfüümiosakonnast möödumine on piinarikas. Ma elan konflikte väga raskelt üle ning vajan enda ümber korda ja tasakaalu. Ma ei suuda seedida vägivalda filmides või raamatutes, seega ei loe ega vaata ma ka uudiseid. Ma magan palju ja vajan aega üksi olemiseks.

Loe artiklit edasi Eesti Naise digiväljaandest:

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid