(Kristjan Lepp)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Anu Säärits: „Vahel juhtub, et mul on terve saate vältel paar pluusinööpi lahti ja keegi ei jõua seda jälgida.“ (2)

Artikkel ilmus Eesti Naises 2015. aasta septembris.

Eesti Televisiooni sporditoimetuse vastutavat toimetajat-saatejuhti Anu Sääritsat peetakse jäämurdjaks. Väikest kasvu, särasilmne ja sõbraliku naeratusega Anu on teletööd teinud 20 aastat.

Jää on tõesti murtud – Anu muutis oma eeskuju ja kohalolekuga ka Eestis enesestmõistetavaks, et naine võib edukalt spordikommentaator olla. Lausa peabki olema ka naisi, sest meestel kipub ikka juhtuma, et naiste alad jäävad tagaplaanile.

“Ameeriklanna Becky Hammon, kes palgati esimese naisena NBAs meeskonna abitreeneriks ja kes pidas hiljuti suveliigas ka peatreeneri ametit ning teenis võidutrofee, ütles kord piiride murdmise kohta: “Naistele võimaluse andmine nõuab julgeid mehi.” Kõvad mehed, kes julgesid minuga riskida, olid Toomas Uba ja Raul Rebane,” meenutab Anu.

Fakt, et ajakiri Eesti Naine ilmub alates 1924. aastast, seostub Anule ennekõike samal aastal peetud olümpiamängudega. “Eestlased võitsid seal kuus medalit. Kuna korvpall on minu ala (Anu on diplomeeritud korvpallitreener – A. K.), siis tean, et sel aastal mängiti korvpallis esimene rahvusvaheline mäng Tallinna NMKÜ ja Riia NMKÜ vahel. Ühe punktiga saime lätlastelt tappa,” teab ta.

Päeval, kui kohtume, on Anu vaadanud öö läbi 2010. aastal Vancouveris toimunud naiste jalgpalli maailmameistrivõistluste finaali, kus USA naised võitsid ohtralt väravaid lüües Jaapani koondise. Magama sai ta kella viie paiku.

Et spordiuudiste toimetaja ükski päev ei sarnane teisele, pole Anu arvates mõtet ühte konkreetset päeva välja tuua. Nii on siin kirja pandu pigem üldine ülevaade Anu päevadest. Kindel on ses töös vaid üks – kunagi ei tea täpselt, mida päev toob. Võib ju juhtuda, et lõhkeb dopingupomm või hüppab mõni suurüllataja üle oma varju.

8.00–10.00 Tööle! Olümpial (neid on Anu kajastanud juba üheteistkümnel korral) ja suurvõistlustel on ööd lühikesed, kuid muidu üritab Anu ikka kaheksa tundi uneaega täis saada. “Et värske õhk pea klaariks lööks, siis lähen tööle enamasti jalgsi, kuid see sõltub ka ilmast, oludest, ajast. Kui olen toimetaja, siis vaatan kella 8–9 paiku, mis laias ilmas toimunud. Siis selgub ka, kuhu kaamerat jagub, kuhu mitte.” Toimetaja-saatejuhi töö tähendab seda, et Anu planeerib saate, teeb lugusid, valib ja loob uudiseid ning toob siis saatejuhina saagi ETV spordiuudistes vaatajani.

14.00 Kui õhtul tuleb eetris uudiseid lugeda, siis peab Anu lõuna paiku ära otsustama, kas oma särki tuleb õhtuni sirgena hoida või paneb ta miskit töö varnast selga. See käib käigu pealt.

Toimetamise päev sõltub paljudest faktoritest, sajast pisiasjast. “Näiteks võivad mul olla teisel pool maakera toimunud võistluste tulemused, aga siiski viskan need välja, kui saan meie vaataja jaoks olulisema Eesti uudise videopildiga kaetud. Kui käin näiteks tennisevõistlust filmimas ja intervjuusid tegemas, siis hiljem tuleb teha montaaž, saatelõik kokku panna. Päevatoimetajana hoian pilku kõigil teistelgi olulistel tulemustel, suhtlen operaatorite ja reporteritega, et ootamatustele kiirelt reageerida. Et saade oleks telepärane ja haarav, on vaja ka pilti. Paratamatult kõik tulemused ei mahu saatesse.”

15.00 Lõunat sööb Anu telemaja kohvikus kolme-nelja paiku, sest ees seisab veel pikk päev. Sööma peab, aga suurvõistlustel võib juhtuda, et tuleb piirduda vaid meediapunktides pakutava kohvi, tee ja väikese snäkiga. Lihtsalt aega pole. “Spordi suurvõistlused ongi nagu üks kannatuste rada,” ütleb Anu reipalt. “Muidugi on see ka nauding, samas ränk vastupidavuse proovikivi nii vaimselt kui füüsiliselt.”

Kuna vahendeid ja inimesi on vähe, siis igale poole ei jõua. “Aga meil on sportlaste ja treeneritega väga hea koostöö, alati leiame lahenduse. Olgu kesköö või varahommik, ikka sõidame sportlase juurde, et rahvas saaks teada, mida ta arvab. Õnneks ükski ka kehva tulemuse teinud sportlane pole intervjuust keeldunud. Mis seal ikka häbeneda! Õige sportlane peab suutma rääkida nii oma heast kui halvast päevast. Enamik probleeme on ju väga lihtsad – kas põlesid närvide tõttu läbi, ei saanud öö läbi magada või ei olnud ettevalmistus piisavalt hea. Tihti lähevad me sportlased proffidele vastu selliselt tasandilt, kus lootust tegelikult polegi, ja teevad jube hea tulemuse. Tänapäeval on sport väga professionaalne, aga spordialad, milles eestlased tugevad, on enamikus ju vaesed. Mis tähendab, et treenitakse pere või tuttavate entusiasmi toel. Olümpial või MMil medalini jõudnud sportlane saab küll normaalse toetuse, kuid võimete lagi jääb tihti saavutamata, sest just profitasandile hüppamise eel ulub sportlase rahakotis tuul.”

18.00 Tempo tõuseb. Viimane võimalus grimmitoast läbi käia, hiljem ei pruugi selleks enam mahti olla. Sest nüüd läheb tõesti kiireks. Pallimängud – korvpall, võrkpall, jalgpall – kõik, mis rahvale kõige huvitavam, tulevad õhtul ja tähtsate võistluste tulemused ka.

20.50 Nüüd on iga sekund arvel. “Kui Saku suurhallis lõpeb üheksa paiku mäng ja meil on 21.30 lugu koos intervjuudega ekraanil, siis…” teeb Anu tähendusrikka pausi. “Tallinna inimesed teavad, kui kaugel asub Saku suurhall või Lilleküla staadion telemajast. Kui auto sõidab, siis iga foori taga mõtlen lugu ümber. Tegelikult on see iga kord riski peale minek. Jube tähtis on, et pikast päevast väsinud monteerija jaksaks siis ka sajaga panna ja režissöör oleks külma kõhu ja kindla vaimuga.”

21.27 Ilmateade juba käib ja Anu püüab meeleheitlikult särki vahetada, et eetrisse jõuda. “Ootame veel viimase minutini, et Poolas tehtud intervjuu sportlasega tuleks serverist maha, sellest sõltub, kas saan alustada olulise looga... Samal ajal jälgin ühe silmaga jalgpalli meistriliiga mängu, sest saates ootab otselülitus staadionile. Nii et tegelen samal ajal kümne erineva asjaga,” selgitab Anu. “Ei no mis seal ikka! Pabistamisega ei jõua üldse kuhugi. Aga eks rapsimine võib olla ka kusagilt näha. Vahel juhtub, et mul on terve saate vältel paar pluusinööpi lahti ja keegi ei jõua seda jälgida.”

21.30 Anu on stuudios. “Trrr õhtust!” tervitab ta reipalt. Sama tempoga, millega viimased tunnid möödusid, läheb saade ka kohe käima, vahepeal on vaid mõned sekundid aega, et juhe karpi panna (helijuhe, mille kaudu vajaduse korral režissööriga suhelda). Juba eetris olles ei tea Anu alati sugugi, milliseks kujuneb mõni otselülitus, siin tuleb appi võtta loominguline ja ajakirjanduslik kogemus. Näiteks jalgpall veel käib, vahepeal on löödud kaks väravat. “Kui me otsepildile lülitume, siis ma lihtsalt ütlen, mis hetkel näha on, milline on seis – see on ka mulle uudis – ning mida sellest järeldada ja mis vahepeal on juhtunud,” selgitab Anu. “Ma olen ka niimoodi eetris käinud, et ükski lugu pole veel serverist läbi jõudnud, aga saadet peab juba alustama. Režissöör Margit Rand uskus, et avaloo fail jõuab kümne sekundi jooksul serverisse ning selle eetri ajal jõuavad kohale ka teised lood. Meil on väga kõvad režissöörid!”

21.45 Otse-eeter on läbi. Pinge langeb. Saab hakata mõtlema järgmisele päevale. “See, mis saate tegemisel toimub ja see, mida ekraanilt näeb, on muidugi kaks väga erinevat asja. Kuidas see kõik valmib, seda vaataja ei tea. Ja ei peagi teadma. Meie spordiajakirjanik ei saa valmistuda ainult mingiks üheks suureks turniiriks või alaks, mis oleks eriti hea, vaid peab kõike tegema. Jah, küllap on seetõttu paljus arenguruumi. Televisiooni tehnoloogia ju ka areneb, ent meie valguski on nii armetu, et inimesed näevad koridoris hulga paremad välja kui pärast stuudios. Ma ei taha sel teemal rääkida, igaüks näeb vahe kohe ära, kui vajutab Soome või Rootsi kanalitele.”

22.00 Tööpäev ei pruugi veel läbi olla. Lugematuid kordi on Anu laiast ilmast hiliste lendudega saabuvatel sportlastel mikrofoni ja kaameraga vastas käinud. Kui on võidetud medaleid, purustatud rekordeid või ootamatult põrutud, on Anu kohal, ükskõik mis kell lennuk maabub.

Ta naudib teletöö tempot ja suhtub sporti kirglikult. “Vahel on mõned spordivihkajad   pahased, miks spordile nii palju ruumi antakse, sportlastel pole suurt midagi rääkida – kas valutas jalg või selg, keda see huvitab,” arutleb Anu. “Spordi osakaal programmist on olnud viimasel ajal 4–6 protsenti. Aga kes keelab küsitleda kirjanikke, jälgida nende teoste sündi, küsida vahepeal kommentaare? Ma arvan, et teistes kultuurivaldkondades pole lihtsalt piisavalt kirglikke ajakirjanikke!”

Ent spordiajakirjandusse tulek 20 aastat tagasi oli Tartu Ülikoolis kehakultuuri õppinud naisele üsna juhuslik. Kui Tartus alustas kommertstelevisioon, otsiti noori tegijaid. Kuulutati välja konkurss, Anu kandideeris ja sai võimaluse. Esimene koostöö Eesti Televisiooniga oli seoses spordiga. “Gustav Sule mälestusvõistlusest tegime kommertstelevisioonile uudiseid ja ETV tahtis ka sealt lugu,” meenutab Anu. “Kui käisime ETVs AK uudistes praktikal, kantseldas meid karmi käega toimetaja Virve Liivanõmm. Magasin öö läbi Endel Sõerde tooli peal, mul ei olnud Tallinnas ööbimist.”

Kommertstelevisioonile tegi Anu Lillehammeri olümpia eel ka suusasaate Jaanus ja Tiia Teppaniga. “Käisime sponsorite juures ja mingi protsent rahast, mis nad andsid, läks ka olümpiasportlaste ettevalmistuseks. Nii et seegi tee on läbi käidud. Valmis mitmeosaline saade, kuid siis sai kommertskanalil raha otsa ja see jäi seisma. Helistasin Toomas Ubale, et kas on äkki huvi; ETV pani selle saate programmi ja näitas ära.”

Mõne aja pärast kutsuti Anu ETVsse Lillehammeri olümpiastuudiot tegema. Tal oli käsil ülikoolis kolmanda kursuse lõpp, puududa võis loengutest ja praktikumidest vähe, muidu ei pääsenud eksamile. Kõik siiski laabus ja koos Marko Kaljuveeriga tegid nad igal õhtul olümpiast kokkuvõtteid. “Pidin juhtima ka üht saatepäeva, kus tuli hommikust õhtuni külalistega vestelda, vaheauke täita. Olümpiastuudiot vedasid Raul Rebane, Reet Oja, Maire Aunaste, Mati Talvik, Andres Raid, Raivo Järvi... ja keegi algaja ning tundmatu Säärits! Sain hakkama! See Talve TV oli üldse üks õnnestunumaid olümpiaprojekte ETVs. Nii et edasi kutsuti mind juba tööle.”

00.00 Tagasiside.“Meil on kindlad kunded, kes pärast saadet helistavad. Mõni lihtsalt pahandab, et miks mõnda spordiala ei valgustatud, teine saadab aga suure tänu, kiidab soengut või pluusi. Küsin, et kas uudist ka vaatasite? Jah, see oli hea! Aga minu meelest oli just seekord uudis eriti kõva! See huvitab mind kõige rohkem,” naerab Anu.

Vahel saab ta valvelauda ka kingitusi – üks saadab kommikarbi, teine vaasi, isegi sukkpükse on saadetud. “Ega pahaks ei saa panna,” naeratab Anu. “Kõige tähtsam on minu arvates see, et me inimestele korda läheks.”

2 kommentaari

M
mõnikord  /   20:22, 4. okt 2017
juhtub, et Anul on pluusinööbid lahti ja mul jäävad kõik spordiuudised nägemata-kuulmata!
H
hmh  /   08:29, 5. okt 2017
Miks ma peaks Sääriku pluusinööpide pärast muretsema, ta peamine põhjus, miks ETV spordiuudiste vaatamise lõpetasin.

Loe ka neid lugusid