(Kristjan Lepp)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Ave Alavainu: „Hingeüksinduses pole midagi armastada, see on igavene.“ (1)

Artikkel ilmus Eesti Naises 2016. aasta oktoobris. Siin lühendatult.

Küsi Kärdlas teed kellelt tahad, kõik teavad, kus elab Ave Alavainu. “Jah, avalik maja ja avalik naisterahvas,” on poetessil kalambuur varrukast heita. Tal on äsja ilmunud elulooraamat “50:50. Elueklektika”, mille sissejuhatuses tunnistab, et “mälestused on ohtlikud”.

Ave kodu, kunagise kohtumaja kivitrepil on säärane sihvakas vagu, nagu oleks selle jätnud ükssarvik, kes siin jalgu puhkas ja raske sarve mademele toetas. Naine isegi ärritub pisut, kui meenutab, et töömehed täitsid lohu kord tsemendiga, nii et see tuli lasta uuesti lahti kaapida. Peter S. Beagle’i “Viimane ükssarvik” on üks ta lemmikraamatuid: “Nii armas, nagu “Väikese printsi” lugu!”

Eelmisel päeval käisid Avel külas Mari Lill ja Tõnu Tamm ning külakostiks toodud oivalisest baklažaanipirukast saan osa minagi. Ja muidugi kohv! Seda keedab poetess ju vahetpidamata! Kes on jõudnud mälestusteraamatut lugeda, teab, et kohvipaksu korduvkasutuse retsept pärineb Uku Masingult eneselt.

Mälestused on ohtlikud, tundis Ave raamatut kirjutades.

Ema ütles talle tihti: keel on su vaenlane. “Olen ju nagu mustlase püss, mul tuleb kõik esimese emotsiooni pealt,” on naine emaga nõus. “Siis võin viie minuti pärast kahetseda ja andeks paluda, see ei ole mulle raske. Vabandama olen mihkel! Aga mõtle, mis ajad siis olid, kui ma noor olin. Ema pabistas kogu aeg, et võin kinni minna, kui räägin igal pool seda, mis pähe tuleb.” Ent mõni tilk mustlase verd ongi ju Aves ka päriselt. Selle peale hakkab ta kärinal naerma. “See veri on ammu hapuks läinud!” Ja ega ta sest rohkem teagi kui raamatus kirjas. Selles, et Ave üks äraütlemata kirglik naisterahvas on, pole põhjust kahelda. “Ja aeg-ajalt plahvatusohtlik!”

Üks sellekohane tekst on tal ka. Ajast, mil oma vereliinist veel aimugi polnud. Gennadi Taniel viisistas selle: Laula mustlaspoiss, laula veel / et ma unustaks tagasitee, / et ma unustaks / tulin ma kust, / laula mu meeltele unustust.

“Minemine on olnud mu loomuses,” möönab Ave. “Olin alati ettevalmistatud ja arvestanud, et ükskord tuleb lahkuda. Kes sind ikka oma koju lõputuks ajaks tahab.” Ka oma esimesele luulekogule soovis ta pealkirjaks panna “Minekulaulud”, aga “see ei sobinud nõukogude ajal. Kuhu te lähete? Kodumaad reetma? Ma ei taha sellele ajale mõelda ka enam. Mul ilmus siis ainult kolm luulekogu! Hakkasin saama juba 50, kui Eesti Vabariik tuli! See on iga, kui teistel on ilmunud teab kui palju...” (“Minekulaulud” – seda pealkirja kannab lõpuks ta valikkogu, mis ilmus aastal 2005.)

Väljast kostab tuulekella helinat ja voodis selitades näeb Ave aknast õunapuud ja naabri punaseid roose. Sügisel paistab madalale vajunud päike silma.
Kodutust on Ave palju tundnud. Kas see praegune, Hiiumaa kodu – Ave Vita! – on kõige kodum? “Siin on hea olla! Aga see ei ole ju minu, see on valla oma. Olen siin jumala ja vallavalitsuse armust.” Maja teisel korrusel, kus ta varem, enne oppe elas, pole naine viis aastat käinud.
Siiski on tal Kärdlas ka üks paberite järgi isiklik pööning, kümme ruutmeetrit, mis sai 20 aastat tagasi soetatud.

Ave elab üksi juba viimased 38 aastat. Olete palju üksindust tundnud? “Nooremana tundsin. Siis, kui polnud poissi kõrval, polnud kellegagi käia. Oli teises linnas ja harva käis. Siis olid küll üksindusehood päris masendavad. Võiks ju olla inimene kõrval – see jagamise vajadus on meis kõigis.”

Aga praegu? Ave: “Armastan üksiolemist, mitte üksindust. Olen alati rõõmus, kui keegi helistab või läbi astub. Hingeüksinduses pole aga midagi armastada, see on igavene. Vaimsest üksindusest aitab üle telefonikõne sõbrale.” Veel on telekas. Ja raamatud. Neid on lugemise ootel mitu “püha hunnikut”.

Samas elavad ju paljud paarid koos vaid seepärast, et ei peaks üksi olema... “Mul seda haigust pole,” raputab Ave pead. “Kaks korda olen mehel käinud. Sellest sai selgeks, et ma ei sobi kooseluks. Olen liiga ise. Tuleb endale aru anda, et oled nii loodud, lepi sellega.”

Armastust olete palju igatsenud? “Mitte ainult igatsenud, vaid armastanud!” hüüatab Ave ja tsiteerib: Ma olen armastanud / armutumal kombel / kui oleks rinnas / sadu südameid.

Enam ei igatse? “Vana inimene, kere ammu jahtund,” kohmab Ave torinal. “Armastan oma lapsi ja aitab sellest küll ju. Igal eal on oma armastused. Armastan inimesi. Väga armastan inimesi! Rohkem kui asju ja loodust.“

Luuletusi kirjutab Alavainu käsitsi, sest arvutis pole õiget tunnet, “oled ise nagu masina osa”. “Hull oled või?!” oigab ta, kui küsin, kas uusi salme võiks kirjutada kas või iga päev. “Luule on noore inimese asi. Sest luule on emotsioon. Mida vanemaks inimene jääb, seda vähem on tal kirgi.”

Seda, et ta luuletused on raskel hetkel toeks olnud ja aidanud, on Avele palju öeldud. Ning alles hiljuti meenutati hea sõnaga ta esimest romaani “Kes meist on Napoleon?”. “Üks naine rääkis, et kui raamat ilmus, oli ta lõpuklassi õpilane ja luges selle ühe jutiga läbi. Nüüd, 45aastasena luges uuesti ja leidis, et issand kui hea! Ta oli ka äsja lahku läinud...” Selle romaani – vastlahutatud naise kirjad psühhiaatrile – kirjutas Ave Taagepera lossis, kus asus tol ajal sanatoorium.
“Mul oli pärast lahutust sügav stress, ikka nii pöörane, et ma ei suutnud tõusta ega tööle minna. Rajooniarst tuli koju, kirjutas sinisele lehele taktitundeliselt gripijärgne asteenia. Ja pani mu Taageperasse järjekorda. Minu kord jõudis kätte alles poole aasta pärast, kuid kasutasin selle siiski ära. Peaarst lubas oma kabinetis kirjutada. Olin seal kolm nädalat, väga mõnus – söök laual, ilus park...” meenutab Ave kiriromaani sündi.

Kelle tekstid teda ennast on aidanud? “Eks ikka Betti Alveri ja Marie Underi omad.” Ja Alavainu tsiteerib jällegi kohe: Alver, Under, kus te jääte? / tulge appi, ära päästke! / aidake, sest pole kerge / panna ühte laulu / kirge, armastust ja viha.

Tutvusest Betti Alveriga kirjutab Ave ka mälestusteraamatus. Alveri väärika käevõru (mis oli saadud kingiks Johannes Vares-Barbaruse abikaasalt Emilielt) andsid ta pärijad Avele üle 1997. aastal. Ave pärandas selle edasi Elo Viidingule 2009. aastal.

Ave ema Leelu kirjutas luuletusi, aga luuletajaks sündis tütar... Kaks korda lavakoolist välja jäänud Ave õppis Kaarel Irdi käe all Vanemuise stuudios (“tahtsin lapsest saati lavale, olin suur epudrilla!”), aga näitlejaametit peab tema tütar Kata-Riina Luide (43) Ugalas. Poeg Peeter Nieler (35) on ettevõtja. Oma laste õdede-vendade kohta ei kirjuta Ave raamatus: poolõed ja -vennad, vaid: õed ja vennad. Ave noogutab: “Ikka-ikka, kõik on üks jõuk!”

Tema lapsed kasvasid üles Hiiumaal – juba 40 aastat on see olnud Ave kodusaar. Kui peaks mõnd paika lemmikuna nimetama, siis “kõige rohkem kisub ikka Kalanasse, sinna viimasesse Kõpu otsa. Seal on meri ja suured lained. Aga kümme aastat pole käinud.”

1 kommentaar

E
Ema ütles talle tihti: keel on su vaenlane.  /   15:07, 4. okt 2017
Ema oli kena raamatupidaja Ühenduses.

Loe ka neid lugusid