(Anne Metsis)
Jaga:     
Kullafond

Uku Kuudi mälestuseks: 24/7 armastust (10)

Meenutame muusik Uku Kuuti ja oleme leinas koos armastava abikaasa Kertuga, kelle päeva Eesti Naises mainumbris kirjeldasime loos „24/7 armastust“.

Ühes intervjuus ütles Kertu, et Uku on teda kätel kandnud, nüüd on temal võimalus sedasama teha.

“Ma loodan, et saan sellega hakkama,” sõnab Kertu tasa.

Kell 7 annab Uku märku, et vajab keeramist, ja ongi vaja tõusta. Kertul, kes kohendades-aidates enam kui kolme tundi järjest ei maga, algab päev. Kassid annavad akna taga märku, et tahavad tuppa tulla. Kertu paneb ahju küdema ja kõnnib vaikselt mööda maja. 

Uku magab, ka kassid Venna ja Triibu on voodijalutsis mõnuga sirakil.

“Maal on absoluutselt parem kui linnas,” ütleb Kertu. “Ei kujuta ette, et istuksin linnakorteris keset automüra teiste minekute-tulekute taustal.”

Kell 11 teeb Uku silmad lahti. Sellest hetkest (tegelikult kogu aeg) on Kertu tema käed, jalad, keha, hääl. Ning ka keel, mida kõrvalseisjal on võimatu mõista, kuid nende kahe vahel toimib suuliigutuste, miimika ja silmapilgutuste abil ülioluline kommunikatsioon. Ärkamisjärgsed toimingud, pesemine, riietamine ja hommikupaid. Uku jaoks on kindel päevarežiim väga oluline. Kertu seab padjad peatoeks.

Kassipiiga Kärbseke, kes on vahepeal paar ringi õues vuhkinud, hüppab aknalauale ja ootab sisselaskmist. Kärbseke oli peopesa suurune, kui ühel tormisel novembriööl nende välisukse taga näugus. “Ütlesin Ukule, et üks kass on trepil. “Too ta mulle sülle!” nõudis Uku, kelle käsi siis veel pai tegemiseks tõusis,” räägib Kertu koheva sabaga printsessi saamise loost.

Kell 12 toob Kertu Uku tuppa – tugitooli istuma. Omajagu aega võtab see kehade sünkroonis kulgemine ühest toast teise. Elje aitab Ukut hommikusöögi söömisel, neelamisraskustega mehel kulub selleks kolm tundi. Puder, tassitäis jõujooki, kohvi ja kohupiim. „Lusikaga toitu andes, toetan käega laupa, neelamiseks aitan pea allapoole langetada. Kuulen kui Uku neelatab ja siis jälle uuesti ja nii tasapisi haaval saame söödud. On toiduaineid, mis kuidagi ei sobi või mis küll maitsvaid, kuid mille neelamine on keeruline... Mu keel on harjunud tunnetama, kas toidu struktuur Ukule sobib,“ kirjeldab Kertu protsessi, mis toimub nende kahe ühises hingamises.

Võiks ju ka mingeid meditsiinitehnilisi meetodeid kasutada, kuid sellele pole Kertu isegi mõelnud – “Mis tahes seisukorras inimene ka pole, seni kuni on jaksu, peab ta seda kasutama. On väga oluline, et ta tunnetab toidu maitset ja struktuuri, kas või natukenegi. Ei tohi jääda tegevuseta! Seni, kuni saab tõusta, toetuda oma jalgadele, niikaua, kuni närvirakud veel teevad oma tööd, peab kehale andma võimaluse. See on osa inimväärikusest. Selle üle, kuidas ta elada tahab, otsustab ainult Uku ise!” on Kertu elukreedo.

Kella 12.30–15 Uku sööb. Kui abiline Elje on abiks, on Kertul mahti teha, mida naised ikka kodus teevad – korrastada garderoobi, revideerida sahtleid, toimetada köögis. “Rollid vahetuvad, kui su lähedasega midagi juhtub. Pead hakkama tegema asju, mida tema varem tegi, et elu ikka edasi toimiks. Selles suhtes on Uku mulle suur tugi, et ta mõtleb ise enda jaoks, mis tal vaja on. Mina püüan seda realiseerida. Vahel olen toidupoes, kui Uku saadab sõnumi mingite mutrite kohta, mida oleks vaja osta...”

Kell 15 veeretab Kertu statiivi külge kinnitatud arvuti Uku tugitooli ette. Liigutusi, mida meie ekraanil hiire või sõrme abil teeme, juhib Uku silmadega. Nüüd saab omavahel ka elektrooniliselt suhelda. Uku ongi midagi Facebooki kirjutanud. “Seda on päris pikalt, ma vaatan oma arvutist,” ütleb Kertu üle mehe õla ekraani silmates. Novembris aitas ta veel Ukul kätt hoides ühe tähe kaupa hiirega kirjutada. “Et teineteisest aru saada, istusime hiirvaikuses, ka raadio panime kinni. Iga mu ihurakk oli suunatud keskendumisele. Hinge kinni hoides püüan miskit, millest aimata, mida ta edastab... Kui keegi siin toas krõbistaks kommipaberit või isegi hingaks, tekitaks see suurt stressi,” kirjeldab Kertu.

“Ega Uku pole seepärast veel vimkade viskamist unustanud! Nalja on ta alati teinud. Saatis hiljuti sõnumi, et Tartu Ülikoolis hakatakse alternatiivmeditsiini õpetama – tuli välja, et aprillinali! Eelmisel suvel organiseeris ta meie pulma-aastapäevaks suure lillekimbu! Võttis  ühendust lilleseadjast hea sõbraga. Too võttis ühendust kohaliku lilleseadjaga ja andis täpsed juhised. See tuli mulle suure üllatusena, nii täpselt oli stiil edasi antud. Hoian ju Ukul kogu aeg silma peal, kuidas nad, kaks meest, seal niimoodi salaja kokku leppisid!”

Seda juttu kuulates kisub ka Uku nägu laiale naerule.

Kell 17.30 lülitab Kertu sisse kohviaparaadi. “Püüdsin kohvijoomist maha jätta. Uku jälgis mu ponnistusi ja ostis selle peale kohviaparaadi, et saaksin endale alati head kohvi lubada! Tunnen, et ta hoolitseb mu eest ikka samamoodi kui enne, aitab mul eluga edasi minna. Organiseerib ja tuletab asju meelde. Mõtleb läbi ja annab teada, mis ideed tal on...”

Kell 19 algab Uku õhtune söögikord. “Kas võin sulle, kallike, eilset putru soojendada?” küsib Kertu. Uku pilgutab silma. Tavaliselt teeb ta õhtuks köögiviljadest püree, mille korralikult läbi mikserdab ja sõelub.

Vahel tuleb söötmise ajal selline tukastus peale, et kuku või tooli pealt maha. Uku on sellest häiritud, püüab Kertut “puššida”, et too kiiremini liigutaks. Siis tuleb toas ringi käia ja käteringe teha.

Kella 20–23 kestab õhtune söömine vaheldumisi tegelemisega arvuti ja kassidega, kes tulevad ükshaaval hellust nõudma. Kertu võtab Uku käe, et kassile pai teha. Kui rahulolevad kassid siirduvad õhtusele õueringile, jätkatakse söömist. Sellele järgnevad ettevalmistused ja sättimised ööks – käte asend, padjad pea taga, pehmendused puusa alla, jalad paika... kõik uuesti üle. Uku vaatab midagi televiisorist, Kertul läheb selle peale uni üle. Siis jaksab ta veel nõusid pesta, läheb vahel isegi nii hoogu, et hakkab koristama. “Või teen tiiru ümber maja, nendin, et aed on alles ja tähed taevas. Tulen tuppa, Uku ootab, on vaja kohendada.”

Kell 1 on kõik toimingud ühel pool. Kertu, kes nimetab end sel hilisel tunnil “kutupiiluks”, peseb hambad ja heidab Uku kõrvale voodisse. “Ütlen Ukule: “Magame täna hommikuni!” Me mõlemad muigame, see on „nali“, meie ühine soovmõte ja on mulle kui lohutus. Kustutan tule.”

7 kommentaari

H
hm  /   07:10, 26. sept 2017
uskumatult tugev naine, kust ta selle jõu võttis,sedasi elada ? Igal juhul,suur kummardus !
A
A  /   14:37, 26. sept 2017
seda nimetatakse tingimusteta armastuseks
K
Kertu....  /   18:22, 26. sept 2017
....on maapealne INGEL!
A
antslamiis  /   09:51, 26. sept 2017
sügav kaastunne.... olete suur inimene!
S
Siiri A.  /   10:40, 26. sept 2017
See on armastus! Päris päris armastus, mis seob 2 inimest. Tingimusteta armastus, sa ei ole inimese kõrval, et temalt midagi saada. Inimesed on koos, sest teineteise lähedus on ka sõnadeta nii hea ja meeldiv. Ja kui kallimat tabab ränk haigus, siis nii ongi- annad endast parima, kõik, et aidata ja toetada, ikka ja lõpuni armastades. Kertu on ingel, imeline naine. Uku jääb alati tema südamesse, tema elu armastusena.
P
Piret  /   12:28, 26. sept 2017
Õnn eneseohverdusest - mina sellest aru ei saa, aga jah, selliseid inimesi on. Kaassõltuvus, aga võime muidugi ka õilistada selle tingimusteta armastuseks. (Ma ei ole siinkohal küll objektiivne, sest olen näinud lähedalt naist hooldamas alkohoolikut. Ei tekitanud "oo, tingimusteta armastus"-tunnet.)
K
kulla inimene  /   12:42, 26. sept 2017
Armastus ja eneseohverdus ei ole sünonüümid! Ma ei usu eales, et see Kertu hooldaks ükskõik keda ja ükskõik, kus. Armastatud mees lahkus teise ilma, nüüd otsib uue hädise nt mingi suvalise jota, keda hooldada? Millest, te, kulla inimene räägite? Tunnen sügavalt kaasa, kui olete üks neist paljudest, kes oma elu jooksul ei saagi kunagi kogeda tingimusteta vastastikust armastust. Kaassõltuvus võib küll teie probleem olla, tunnen kaasa, veelkord.
E
Ene  /   21:24, 26. sept 2017
Sügav kaastunne!
S
selle  /   07:55, 27. sept 2017
kurva looga seoses tuleb meelde eridemineerija Arne Lokk, kel sama ustav ja tingimusteta armastav naine.
N
N  /   19:45, 6. okt 2017
Tubli naine ja avaldan kaastunnet

Loe ka neid lugusid