Mart Kadastik (Kristjan Lepp)
Jaga:     
Eesti Naine

Mart Kadastik: „Kas hambahari tuleks ühes võtta?“

See ei ole igavikuteelise filosoofiline probleem ega ka uude armusängi tõttaja naeruväärselt tühine, kuid siiski eluline küsimus: kas hambahari tuleks ühes võtta? Pealkirjas esitatud küsimusest ei pääse keegi, kelle kodu ta silme ees armututes leekides põleb. Põleb päriselt. Põleb maani maha.

Ta triikis parasjagu mehe särki, kui südasuvine välk nende Tartu lähistel asuvasse majja sisse lõi. Päise päeva ajal. Elekter kadus kõigepealt, aga kulus veel minut-paar, enne kui olukorra kohutavus endast teada andis. Seejärel oli aega mõned viivud, et peast läbi lasta kõige hädavajalikumad asjad, mida tingimata kaasa rabada. Enne kui katus sisse kukub ja teine korrus esimese enda alla matab. 

Ta on väga emotsionaalne, temperamentne, kena naine. Ma ei ole muidugi ainus tema ilu imetleja. Tal ja tema mehel on palju häid peresõpru. Kui see õudne õnnetus oli juhtunud, tahtsime kõik neile toeks olla. Aga oli isekas arvata, et nad aina ootavad meie telefonikõnesid, et jälle ja jälle üle rääkida tulekahju kõige põletavamad üksikasjad. Vaikimiseks ja rääkimiseks on oma aeg. 

Tulekahju, milles ükski inimene ei hukkunud ega saanud viga, pole kõikidest mõeldavatest tragöödiatest kõige hullem. Umbes nii ma vist lohutaksin hädalist, kui peaksin psühholoogina – õnneks vaid vaimusilmas – seda tegema. Sest mis asi on üks maja? Värvide, tapeetide, torude, liistude, naelte kogum. Kõigest materjal, asendatav. Muidugi ma mõistan, et kui inimesed on ihaldatud maja valmis ehitanud, siis on nad ka lootnud, et võivad lõpuks pühenduda rahulikule vanaduspõlve veetmisele. Nemad lootsid. Aga näed sa – mitte tuhkagi. Või, õigupoolest, ainult tuhk ongi järel.

Loe edasi Eesti Naise digiväljaandest:

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid