(Kristjan Lepp)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Kauksi Ülle: „Ühelgi muul alal elus pole mul olnud sellist soovi võistelda.“

Siinne Kauksi Ülle kirjutatud epiloog ilmus Eesti Naises 2009. aasta augustis.

Inimeste ürgne minevik ei lase meid lahti, ükskõik kui sügavale linnadžunglisse tema eest varjuda. Inimene võib ju isegi tükk aega kasvada kogemusega, et kartul on krõps ja mari on maitse plastpudeli vees või et lehm laseb kilest piimapakke ostukorvi, aga kauaks? Meid kõiki ja me järeltulijaid võib juba eluajal oodata kontakt loodusega – elu ja surma peale, ja see ei pruugi olla mäng.

Lapsepõlves Pärlijõe ääres külaskäikudel vanavanaema juurde Jõeveere tallu oli seal hiiglasuure ahju suus pannil kuivatatud mustikaid. Nad olid krimpsus ja magusad. Minu vanaema keetis mustikaid vähese suhkruga, pani nad klaaspudelisse ja kiitis, et talveks kõhurohuks. Tookord ei hoomanudki ma neid kuivatatud mustikaid ja teeheinakimpude küljest metsmaasikaid süües oma sidet ürginimese – korilasega. See oli nii loomulik elu osa. Kõik oli järjekorras selge: kevadkogritsad, metsmaasikad, kukeseened, mustikad, pilvikud, vaarikad, pohlad, riisikad, jõhvikad. Ajasin marju taga tõelise hasardiga, kohe pidin klaasi täis saama või tädidest kiiremini korjama. Ühelgi muul alal elus pole mul olnud sellist soovi võistelda. Käisime pikki retki marjul ja seenil. Moosidest maitsesid mulle lapsena vaid vaarika ja maasika toormoosid. Siiski on meelde jäänud suur kolmepangene puutünn, mille mamma keetis haput pohlamoosi täis. Rääkis, et vanasti, kui suhkur kallis, tehtigi pohla-pihlaka või pohla-antoonovka keedist, see säilis suhkruta.

Seente soolamine, kurkide hapendamine, suur kapsatünn, kuhu riiviti kapsaid ja lisati köömned, sool ja porgandiviilud – maitse, lõhn ja pilt ei unune. Kes lapsepõlves sellise talvevarude soetamise on verre saanud, iidse ürgtunde kindlustada end nälja vastu, sel on raske sellest loobuda. Soome sõbrad Tamperest rääkisid, kuidas nende vana ema helistab iga päev Põhja-Soomest ja kiirustab noori tulema, sest murakad korjamata, lähevad varte otsas käest ära. Aga noortel Nokia-tehasega oma sobimus...

Mäletan isegi komandeeringuid või konverentse juulis-augustis, mille peale kostis mamma Elisabethi murelik “Kõgõ parembal mar´aaol”. Linnakultuur ongi selline omamoodi rott, kes võib su kapsaraua ära vedada. Tundsin seda oma nahal, kui pöördusin maaelu juurde tagasi pärast mitmekümneaastast linnanaisepõlve. Ikka magan veel maha mõne ravimtaime korjamise aja või võtan mõne siduva töö marjaajal ette.

Ja nüüd räägingi südamelt kaks lugu, miks seda teemat olen hinges kandnud. Kui elasin esimest aastat Obinitsas mehe vanaema Emmi majas, siis tegime kord pannkooke, aga moose ei olnud jõudnud teha. Keegi lastest ütles, et keldrist tuleb tuua. Evar läkski keldrisse ja tõi sealt kolm purki aedmaasikamoosi. Suured erilise kujuga küpsed marjad ujusid küllastunud punases siirupis ja maitsesid värsked. Nende keetja Emmi puhkas juba aastakest seitse Obinitsa kalmuaias.

Teine lugu juhtus mõni aasta tagasi. Jõudis kätte kurkide hapendamise aeg, aga ikka tuli midagi vahele ja töö jäi ripakile. Tuli siis ühel päeval onu Tõnu, pani lauale kotitäie kurke, mustasõstralehti, puitunud varrega tilli ja teatas resoluutselt, et mis ma jokutan, hakaku kurke hapatama, paasapäev tulemas, mis siis külalised mälestuspitsi peale haukavad... Tegin kurgid valmis. Ja sügisel selgus, et see oli tema viimane käsk mulle...

Vaid korra elus on mul olnud tunne, et keegi on kirja pannud minu luuletuse. See on komi Niina Obrezkova luuletus sellest, kuidas ta vanaema pärandas talle oma seene- ja marjakohad. Ka minu kallis vanaema pärandas need mulle. Ma pean rääkima minevikus, aga tunnen, et mida vanemaks saan, seda õhemaks ja läbipaistvamaks muutub piir elava ja läinu vahel.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid