(Kristjan Lepp)
Jaga:     
Kullafond

Sünnipäevalaps Natali Väli: "Vaikus oli tappev. Kõik olid voodites, aga keegi ei maganud."

Lugu ilmus täismahus 2015. aasta Eesti Naise novembrinumbris. Siis kandis Natali perenime Lohk.

Gruusia peolauas öeldakse esimene toost elu terviseks. Thbilisis sündinud näitlejanna on näinud kahte sõda. Ometi hoiab ta suheldes oma süda avatud peos: “Ma armastan inimesi.”

Eesti on lumi.

Natali esimene Eesti-mälestus on talvehommik Õismäel, vanaisa-vanaema juures. “Kui majast välja tulime, ulatus lumi mulle kõrvuni. Gruusias oli lumi haruldus, aga siin...! Seisin ja vaatasin, suu lahti.”

Natali isa on eestlane ja ema grusiinitar. Nad kohtusid Gruusias ja seal ka abiellusid, ilma plaanita Eestisse kolida. Oli tööd, oli armastust. Perre sündis Natali, kes jäi ainsaks lapseks ja silmateraks.

Gruusia on päike.

Tuttavad, kes Gruusias puhanud, kinnitavad Natalile seda, mida ta niigi teab: sealne soojus muudab inimest. Kinnised põhjamaalased sirutavad oma tundlad välja nagu tigu, kes kojast välja poeb.

“Grusiinid teevad ju võõraga kohe juttu,” naeratab Natali. “Sõidad marsaga Thbilisist Bordžomisse, aga sõit kestab kaks tundi. Selle ajaga saad teada, mis haigused on inimesel, kes su kõrval istub, milline ta suguvõsa on, kus ta lapsed õpivad... Vahetate telefoninumbreid...”

Ja grusiinide legendaarne abivalmidus – “See on neis rakutasandil sees,” usub Natali, kellel on Gruusias juhtunud, et tervis veab keset tänavat alt. Ükskord tekkis tal taksos nii ränk köhahoog, et ei suutnud sõnagi välja pressida. Viimases hädas tegi ta autoukse sõidu pealt lahti, juht sai aru ja peatus. “Jooksin välja, minu ees olid kohvikud ja putkad. Nende ees istus üks poiss ja kui ta nägi mind taksost välja tulemas, siis ma ei pidanudki midagi ütlema – ta tormas külmkapi juurde, võttis sealt veepudeli ja jooksis mulle vastu.”

Või mitu suve tagasi, kui Natali hakkas Gruusias kuumusest tänaval minestama. “Minu juurde tormati! Kes tõi tooli, kes vee, kes jooksis apteeki ja tuli sealt kotiga – “Mis siit vaja on?”. Üks neist, kes seisma jäi, oli arst, tema mudis mu sõrmi...”

Gruusias ei ela Natali enam ammu. 1992. aastal algas Abhaasia sõda, mille ainetel filmiti mõned aastad tagasi “Mandariinid”. Natali pere jaoks olid püssipaugud ja sõdurid toona reaalsus. Ta oli seitsmeaastane.

Kuigi pealinn Thbilisi jäi suurest sõjategevusest kõrvale, mäletab Natali tanke, mis sõitsid mööda poest, kus ta emaga seisis, tihedaid elektrikatkestusi ja muret vee pärast. “Kui öö jõudis kätte, kuulsime akna taga tulistamist.”

Pereisa Teet tegi valiku. Nad jätsid hüvasti Gruusia sugulastega ja tulid Eestisse, kus Teedu vanemad olid igati valmis aitama. Pealegi oli Eestist kümmekonna aastaga, mis Teet eemal viibis, saanud uuesti vaba maa.

Vähemal või suuremal määral alustas terve pere siiski otsast. Irmal ja ta tütrel tuli nüüd ära õppida eesti keel, sest siiani olid nad suhelnud gruusia ja vene keeles.

“Emal oli kindlasti väga raske,” mõtiskleb Natali. “Tema oli ju kogu oma teadliku elu elanud Gruusias. Olen praegu umbes sama vana nagu tema siis. Kui kujutan ette, et mul oleks väike laps ja peaksin võtma oma kolm kotti, et kolida kuhugi, kus ma keeltki ei oska... Et peaksin leidma seal tööd... Mu ema on hästi tugev naine!”

Kas see, mida sa toona läbi elasid, sind ka muutis?

“Eesti oli mulle võõras, läksin siin uude kooli, kogu sugulaste võrk jäi Gruusiasse, sõbrad-tuttavad... kõik! Õppisin eesti keele väga kiirelt selgeks, Pääsküla koolis oli mul väga tore klass ja klassijuhataja, aga kohanemine võttis ikkagi aega.

Minu käest küsiti ükskord, kuidas mul on lood oma tunnete väljendamisega. Olin kogu aeg mõelnud, et olen avatud ja suhtlen palju. Aga tegelikult... On küll tundeid, mida ma surun endas alla või elan läbi enda sees.”

Paraku oli Natali Thbilisis ka 2008. aasta augustis, kui lõkkele lõi Vene-Gruusia sõda. “Öine lend Tallinnast jõudis kohale 4–5 ajal. Ajasin kodus veidi sugulastega juttu ja läksin magama. Ärkasin selle peale, et vanaema hüüdis: “Sõda algas!” Need on sellised sõnad, et kui neid kuuled, ei saa nagu arugi. Su mõistus ei ühenda neid ära.”

Natali vanemad tulid Eestist autoga ja jäid Gruusia piiri taha kinni. “Seal olid Vene “rahuvalvajad,” kes ei lasknud välismaa numbrimärgiga autosid üle. Läksin sugulastega neile vastu ja sõitsime läbi alade, mida pommitati. Meil vedas. Saime Gorist läbi ja pool tundi hiljem pommitati seda uuesti.”

Järgmised nädalad oli kogu pere Gruusias sundpuhkusel. Natali vanematel seisid Eestis tööasjad. Koos jälgiti ärevaid uudiseid – kas sõda tuleb ka Bathumi peale, kus nad istusid ja ootasid? Natali mäletab ööd, kui Bathumi oligi sõjale jalgu jäämas. “Vaikus oli tappev. Kõik olid voodites, aga keegi ei maganud. See tunne, et igal hetkel võid kuulda sõdurisaabaste samme... Päeval sööd ja jood, ei närvitse valjusti, aga sees on tohutu pinge, sest sa ei tea, millal või kuidas see olukord lõppeb. Mure oli nagu paks õhk, mis seisis meie ümber.”

8. septembril sai Natali Eestisse tagasi lennata. Samal päeval sõlmiti esimene rahulepe.

Natali ei häbene öelda, et ta usub jumalasse. Ta ristiti viieaastasena ja nüüd käib ta kirikust jõudu saamas. Süüdates kolm küünalt soovib ta mõttes head oma lähedastele. “Vaikin, keskendun oma mõtetele ja eesmärkidele. Suunan oma meeled positiivsusesse ja saadan universumisse head soovid. Arvan, et koda, kus mediteerida, võib inimestel olla erinev, aga meie püüdlus on sama. Tegelikult on kirikus käimine ka meditatsioon. Istun seal ja vaikus kandub minusse üle, lõpuks on, nagu ujuksin selle sees.”

Viimasel aastal on Natali palju tegelenud iseendaga. “Vähese aja jooksul on mu maitsed väga muutunud – nii toidu, muusika kui ka inimeste suhtes. Muidugi tunnen vahel ikka ärevust, aga enamasti hoopis... rahu. Justkui mu elu oleks laua peal ja näeksin seda kusagilt kõrgemalt.”

Vestlustest teadjameeste ja -naistega on ta saanud enese kohta teada mõndagi, millele varem polnud mõelnud. “Mida rohkem õpin ennast tundma, seda rahulikumaks muutun.”

Võib-olla on Natali endiselt “maailma suurim ülemõtleja”, nagu elukaaslane Velvo Väli teda vahel tögamisi hüüab, aga nüüd laseb ta muresid rohkem endast välja, et need võiksid haihtuda.

Natalil on elektrit täis päevi, kui tunneb, et võiks minutipealt asjad pakkida, et sõita Punase Ristiga appi kuhugi, kus seda vajatakse. Või rännata, seljakott seljas, Iirimaa mägedes. “Mu hirmud hoiavad mind kinni,” ütleb ta ausalt. “Kus ma elama hakkaks? Kuidas toime tuleks? Ju pole veel käes see hetk, kui panen teatritöö pausi peale. Näitlemine on minu suur armastus ja ma pole veel nõus sellest loobuma.”

Sealsamas ütleb Natali otse, et tööd Rakvere teatris on pealinna näitlejatel raske ette kujutada. Rakvere teatri rahvas on pidevalt ratastel, sest leivateenimiseks mängitakse palju kodulinnast väljas. “Vahel viibin 13–14 tundi oma trupiga koos. Hommikul sõidame näiteks kolm tundi Lihulasse, Valka või Pärnusse, mängime “lasteka” ära ja õhtul oleme uuesti laval. See tempo paneb teatriarmastuse tõsiselt proovile.”

Kui Velvo sai Rakvere teatri juhiks, tajus Natali pealekauba, et osa kolleege suhtub temasse teistmoodi. Ettevaatlikumalt. “Ma ei tee kellelegi selgeks, et see ei peaks nii olema. Et oleme Velvoga kodus tõmmanud selge piiri tööasjade vahele. Aga saan otsustada, et ma ei lase teiste suhtumisel end rohkem segada ja kurvastada. Mina tean, et olen ikka seesama Natali.”

Vahel on hea samm kõrvale astuda. Kas või “sutsakaga” mõnes seriaalis – “Kelgukoerad”, “Kodu keset linna”, “Kättemaksukontor”, “Viimane võmm”, “Üheotsapilet”... Natali vilksab siin ja seal. Millegipärast on sattunud, et järjest mängib heasüdamlik Natali teatris ja teles nõidu. “Mõned lavastajad näevad minust läbi, see ongi mu tegelik olemus,” naerab Natali. “Täiskuuga lööb välja!”

„Grusiini kohta olen väga vaikne ja mu vanaisa oli ka. Vanaema ja ema on mul tulekerad, nemad vaidlesid ja kädistasid kodus, aga meie vanaisaga istusime rahulikult ja ta ütles mulle: “Oh, kullakene, meie sinuga oleme siin ainsad normaalsed inimesed.” 82aastaselt oli vanaisa ikka sirge seljaga ja hoidis pea püsti – kui inimesed teda nägid, siis imestasid, kui tugev ta on.” Ta suri poole naeru pealt, jalutades oma naise käevangus.

Kui kurb teade Gruusiast tuli, oli Natali teel etendusele. See etendus jäi ära – ta ei suutnud lavale minna. Natali lendas Thbilisisse ja jäi viieks päevaks. “Sellest ajast saati ei söö ma liha. Endaga hakkama saamine oli nii suur probleem, et ma ei tahtnud midagi suurt süüa. Nii on see jäänud ka. Praegu mulle sobib nii.”

Üks teadjanaine kinnitas talle suvel, et inimeste kokkulepped ei lõppe selle ilmaga. Et vanaisa ja Natali side on ikka alles, kuigi nende vahele tuli surm. “Ma tunnengi, et ta on mu juures kogu aeg ja hoiab mind,” on Natali õnnelik. “Ja Eestis on mul ju ka väga armastavad vanavanemad. See on suur õnn.”

Suguvõsa on tal aga Gruusias suurem kui Eestis. Ja grusiinide arusaam veresidemest tugevam kui keskmises Eesti suguvõsas.

“Gruusias asuvad kõik sugulased sulle astme võrra lähemal kui siin,” selgitab Natali. “Näiteks oma onupoegi kutsun ma vendadeks. Ja inimene, keda ma kutsun oma teiseks Gruusia vanaisaks, on tegelikult minu vanatädi mees. Ka mu ema kutsub teda oma isaks, ta tuleb meile alati lennukile vastu, on kodus meiega, sööme koos. Tänu sellele, et suguvõsa suhted on Gruusias nii tugevad, on grusiinidel igal hetkel tugi olemas. Kui jääd kas või töötuks, aga töötust on seal praegu palju, siis oled sugulaste juures ja sööd koos nendega.”

Koos lauda istudes tõstavad grusiinid toosti ikka elu terviseks. “Ja armastuse ja ema ja jumala,” lisab Natali. Sõdu tema peres ei meenutata.

Eestis on pagulasteema jaganud rahva mitmesse leeri. Elus mõndagi näinud Natali ei mõista vaenukõnelejaid hukka. “Kõige taga on hirm teadmatuse ees,” usub ta. “Et kes teab, mida need võõra usuga ja võõrast kultuurist inimesed tahavad. Aga see, kes kardab, ei ole vaba. Ta tunneb, et peab kaitsma seda, mida ta teab.

Ma ei usu, et me oleme nii nõrgad, et pagulaste tulekuga kaoks meie kultuur, keel, kirjandus, teater... Loodan väga, et need inimesed, kes Eestisse jõuavad, tahavad siin kohaneda ja vastu võtta seda, mis meil neile anda on. Et nad pigem rikastavad meie kultuuri.”

“Meie” ütleb ta selles kontekstis ainsagi kõhkluseta. Teda on üks, aga tal on kaks kodumaad.

 

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid